Pidude hooaeg

Minu mai möödus pidude tähe all. Kirsiõied olid küll läinud, aga uued pühad olid tulemas. Nii eestlaste ja soomlaste jaoks on esimene mai  suur püha ning kuna meie hulgas on küllalt palju eurooplasi, otsustasime seda loomulikult korralikult tähistada. Reede õhtul (sest jaapanlased ei austa meie pühi ning sundisid meid kooli minema) kolisime kambakesi ühe soome tüdruku tuppa ning veetsime aega lobisedes, lollitades ja õhupallidega mängides. Tytti - üks meie soome tüdrukutest - valmistas meile kena kuhja munkki pirukaid ning meie ülejäänute poolt oli alkohol. Paar tundi hiljem otsustasime karaokesse minna. Euroopa püha küll, aga me olime ikkagi Jaapanis. Nii et pidu jätkus lauldes ja niisama lollitades. Ma ei mäleta, kui kaua me karaokes olime, kuid hommikul oli kõigil hääl läinud ning enesetunne mitte kõige meeldivam. Noh, ega's midagi - oli aeg parki minna ja ilusat ilma nautida. 

Vaatamata sellele, et olime eelmisest õhtust väsinud, otsustasime nädalavahetusest viimast võtta ning suundusime lähedalasuvasse parki. Veetsime seal mitu tundi päevitades, hularõngaga trikitades ja jalgpalli mängides. 

Järgmised nädalad möödusid sarnaselt. Nädalavahetustel läksime kas ööklubisse, karaokesse või veetsime lihtsalt päeva pargis ilusat ilma nautides. Maikuu on Nagoyas imeline: ilm on enamasti päikeseline, mitte liiga palav, mitte liialt jahe. Veetsin suurema osa ajast väljas, kas siis sõpradega pidutsedes, uusi toidukohti avastades või siis niisama jalutades. Õppisin selle aja jooksul hularõngaga paar trikki ära, sain uute tudengitega lähemalt tuttavaks ning nautisin vanade sõprade seltskonda. Kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna, oleks 2014.aasta maikuu kindlasti aeg, millesse sooviksin naasta. 

Loomulikult ei ole ma täiesti erapooletu, sest maikuus on ka minu sünnipäev. Eelnevatel aastatel on see päev suhteliselt rahulikult möödunud. Väike koosolemine sõpradega, tähistamine pere seltis ja uus aasta hakkab jälle tiksuma. Seekord ootas mind aga väike üllatus. Ja selle all pean ma silmas seda, et minu jaoks korraldati üllatavalt suur sünnipäevapidu. Minu algne idee oli lihtsalt kuhugi sööma minna, aga mu sõpradel oli teine plaan. Nad reserveerisid toa ühes Sakae söögikohas, kus meid ootas ees 6-tunnine sööming-jooming. Osalejaid oli 28 ja ausalt öeldes olin ma kergelt üllatunud, kui avastasin, et ma tunnen reaalselt kõiki neist. Suurem osa neist olid loomulikult teised välistudengid, kuid lisaks neile tulid kohale ka meie jaapanlastest sõbrad. Isegi Yuri, tuutor, kellega ma eelmisel semestril tihedalt suhtlesin, kuid kellel polnud kooli tõttu aega meiega koos olla, ilmus kohale, vaatamata sellele, et ta oli just töölt tulnud. 

Olin äärmiselt liigutatud, eriti kui mind kaunistati plastikust sünnipäevatiaara ja lei'ga.Seetõttu ei pannud ma pahaks, kui Mary mulle jäätisebaari juures koogi näkku lõi ja naerdes minema jooksis. Järgmise kuue tunni jooksul tundsin end tõepoolest nagu printsess ning mitte miski ei suutnud mu tuju rikkuda. Õhtu lõppes... arvake ära. Jah, jälle karaoket lauldes. Mis meil siin ikka paremat teha on. Pidin järgmisel päeval küll kooli minema (sest kõik see toimus neljapäeval), kuid otsustasin esimesest loengust puududa. Tegemist oli ikkagi mu sünnipäevaga. Selle asemel veetsin terve järgmise hommiku tänukirju kirjutades ja vaikust ning rahu nautides. Tegemist oli mu elu ühe parima sünnipäevaga ning ma pean seda igavesti meeles. 

Minu õnneks otsustas Mary kõik meie maikuu tegemised jäädvustada, nii et ma lisan siia järjekordse lingi, mis võtab minu jutu kenasti kokku: https://www.youtube.com/watch?v=qVR21n-FdDw

Jah, meil oli mais väga lõbus...