Wednesday, August 22, 2012

Nii algas meie suvepuhkus...


11st 15nda augustini on Jaapanis üleriigiline puhkus ning meie lahked projektijuhid otsustasid ka meile selleks ajaks puhkust anda. Otsustasime väikese grupiga Sapporosse minna ja siis viis päeva niisama seal ringi vaadata või ümbruses ringi sõita. Vahendid olid meil kõigil piiratud, nii et pidime ööbima meie projektijuhi sõbra juures pisikeses poes, kus ei olnud dušši ega sooja vett. See tõotas lõbus tulla... Kuid kui sa oled vaene eestlane, kes ei taha ööbimiskoha eest palju maksta, ei ole sul just palju valikuid. 
Alustasime oma teekonda 11.augusti hommikul kella kaheksast. Otsustasime Sapporosse jõudmiseks kasutada kohalikku rongi, sest see on siin kõige odavam liiklusvahend. Kahjuks tähendas see aga ka seda, et pidime mitu korda ümber istuma ja rohkem kui kaheksa tundi rongis loksuma. Tegime väikese peatuse Oshamanbes ja Toya järve ääres, kuid ülejäänud päeva veetsime rongis istudes. Mina ja Makie - meie grupijuht - otsustasime otse Sapporosse suunduda, samas kui mõned teised jäid järve äärde matkama või plaanisid meile päev hiljem  järgneda. Eks kõigil olid oma plaanid, väljaarvatud meil kahel. Mina tahtsin lihtsalt meie jaapanlasest grupijuhi lähedal püsida, sest see tekkitas minus kindlustunnet. 
Esimene puhkusepäev möödus seega suuresti rongis loksudes, nii et kui Sapporosse kohale jõudsime, otsustasime kohe ööbimiskohta minna ega mitte kauem ringi vaadata. Tegime õige otsuse. Niipea, kui poekesse kohale jõudsime, saime sooja tervituse osaliseks. Poes oli lisaks personalile kaks jaapanlannat, kes olid mõlemad isegi vabatahtlikku tööd teinud. Vanem neist - Sanae - oli olnud Keenias vabatahtlikuks ning noorem - Kana - oli Ghanas õpetajana töötanud. Mõlemad rääkisid head inglise keelt ning vaimustusid faktist, et meiegi vabatahtlikud oleme. Loomulikult tahtsid nad teada, kust ma pärit olen, ning kui teatasin, et olen Eestist, nõudsid nad kohe atlast, et kindlaks teha, kus see Eesti täpselt asub. 
Nagu suurem osa jaapanlasi, ei teadnud nad Eestist just kuigi palju - ainult seda, et see on Baruto kodumaa. Üllataval kombel teadis üks neist ka seda, et me valmistame väga ilusa mustriga käpikuid. Teadmata põhjusel arvasid nad, et meie pealinna nimi on väga nunnu ja neile pakkus suurt huvi fakt, et olen pärit linnast, mis on täpselt Eesti-Läti piiril ning mis on kahe riigi vahel pooleks jaotatud. Viis minutit hiljem nõudsid nad juba, et ma õpetaks neile eesti keelt. "Tere" ja "tänan" olid esimesed sõnad, mida nad teada tahtsid, ja peab ütlema, et nad said need väga hästi selgeks - õhtu lõpuks polnud neil enam aktsentigi küljes. 
Vestlesime nendega umbes pool tundi, kui Sanae äkitselt teatas, et kavatseb meid ära röövida. Ta oli meist nii vaimustuses, et pakkus meile võimalust kogu puhkuse ajal tema juures ööbida ning koos nendega mööda Hokkaidot ringi reisida. Kuna meil endil polnud mingeid kindlaid plaane puhkuse ajaks, otsustasime pakkumise vastu võtta. Viis minutit hiljem istusime juba Sanae autosse ja varsti pärast seda olime juba tema juures pisikeses armsas maamajakeses. Seal selgus, et tema abikaasa on põllumees, kes kasvatab ise riisi, juurvilju ja meloneid. Õhtuseks näksiks saimegi värsket melonit ja pärast sooja dušši pandi meid magama suurde kahe voodiga tuppa, mis oli mõnusalt jahe ja kus oli piisavalt ruumi kõigi meie asjade jaoks. 
Puhkus algas igal juhul edukalt...

No comments:

Post a Comment