Ja kätte jõudis öö...

Lõpuks jõudsin oma ajutisse ööbimiskohta, milleks oli pisikene traditsiooniline külalistemaja. Ööbisin väikeses toas koos kahe teise naisega, sest üksik tuba oleks liiga kalliks läinud. Ruum, kus ma ööbisin, oli minimalistlik: peale kolme magamisaseme ja pisikese öölaua ei olnud seal mitte midagi. Kuid ega ma ei vajanudki midagi muud. Dušš oli koridoris ning kuna võõrastemajas oli vähe inimesi, õnnestus mul ennast sooja veega natuke turgutada. Üllataval kombel oli selles pisikeses odavas võõrastemajas olemas ka tasuta WiFi - asi, mis on Jaapanis haruldasem, kui arvata võiks. Pärast korralikku pesu ronisin oma magamisasemele ja jäin peaaegu silmapilkselt magama. Pikk lend väsitas mind korralikult ära. 

Ma ärkasin kuskil kahe paiku öösel kohaliku aja järgi, kui kaks hiinlannat, kes minuga koos samas toas ööbisid, kohale jõudsid. Ma ei pannud neile pahaks, et nad nii hilja tulid ja mind üles ajasid. Ma ei pannud neile pahaks, et nad vaikselt juttu ajasid ja kottidega krabistasid. Ma ei pannud isegi mitte seda pahaks, kui üks neist oma fööni valju kõmakaga maha pillas. Ja siis hakkas üks neist norskama... Ma poleks kunagi uskunud, et üks pisike asiaat sellist heli kuuldavale suudab tuua. Sel ööl sain vist kõige rohkem neli tundi magada – ajavahe, akna taga kraaksuvad varesed ja üks pisike norskav hiinlanna suutsid mind terve öö üleval hoida.

Järgmisel hommikul olin kui elav surnu ja sel põhjusel otsustasime Alinaga rongijaamas kohvi juua. Läksime kohvikusse, kus kolmesaja jeeni eest kohvi ostes saad järgmised tassid tasuta. Jõin ära kolm ja pool tassi kohvi, et ennast korralikult üles äratada. Suur viga. Poolel teel Onuma poole tundsin, et võin iga hetk närvivapustuse saada. Ootusärevuse tõttu oli mul raske keskenduda ja nii käisin mööda vaguneid edasi-tagasi ning ajasin oma kaasreisijaid närvi. Oma kohvri jätsin vaguni ukse juurde pisikesse panipaika, mis oli just selleks ette nähtud. Kuna tegemist oli lihtsalt pisikese pakinurgaga, millel ei olnud ust ning mida keegi ei turvanud, olin pool teed närviline sest kartsin, et keegi võib minu kohvriga jalga lasta. Aga siis tuli mulle meelde, et ma olen Jaapanis – siin on inimesed liiga viisakad, et varastada. Või liiga praktilised. Hiiglasliku punase kohvriga pole just kõige lihtsam jalga lasta.