Esimene festival

Üsna pea pärast siia jõudmist sain selgeks, et jaapanlased armastavad festivale pidada. Eriti suvel. Nii Sapporos kui Hakodates ringi liikudes silmasin mitmeid plakateid, mis teavitasid meid mõnest lähenevast festivalist. Tundus, et igas suuremas ja väiksemas linnas toimub vähemalt kord kahe nädala jooksul festival. Ka Onuma – olgugi et väike koht – polnud selles suhtes mingi erand.

Esimese töönädala lõpus ootas meid ees esimene suurem festival, mida peetakse igal aastal järve auks. Hommikul pidime loomulikult korraldamisel abiks olema. Oleme ju ikkagi vabatahtlikud ja kui midagi on vaja korraldada, on meie ülesanne igat moodi abiks olla.

Töö oli iseenesest naeruväärselt lihtne – pidime järve ääres seisvale lavale paberist laternaid asetama ja nendesse küünlad panema. See oligi kõik. Veetsime võib-olla tunni seda tehes ja ülejäänud aeg oli meil vaba. Meil oli võimalus minna kohalike algkoolilastega  tunnikeseks matkama, kuid kuna ilm oli tapvalt palav ja mul on niigi kerge foobia laste ees, otsustasin hoopis jaheda duši ja lõunauinaku kasuks. Tegin õige valiku, sest need, kes matkalt tagasi tulid, olid ära põlenud ja higist läbivettinud.

Ülejäänud festival möödus lõbusalt: vaatasime lasteaialaste tantsunumbrit, tegime maskottidega pilti, sõime erinevates putkades pakutavaid näkse ja jalutasime lihtsalt niisama ringi. 

Õhtul algas siis päris festival. Hämara saabudes avati festival ametlikult, kohale ilmusid mungad ja kimonodes vanemad naisterahvad, kes laulsid rahvalaule ja pidasid kõnesid. 

Kui lõpuks pimedaks läks, süüdati laternad ja aeglase laulu saatel viidi need järvele. Sellega austati surnuid – igal perekonnal oli oma latern, mille nad mõne pereliikme auks järvele viisid. Sellegipoolest õnnestus ka meil märkamatult paar laternat krabada ja need järvele ujuma panna. Keegi ei pannud seda pahaks – laternaid oli niigi liiga palju ja osad olid täiesti ilma nimeta. Me lihtsalt aitasime festivalile kaasa.

Lõpptulemus oli vapustavalt ilus – sajad heledalt kumavad laternad järve mustaval veel, triivimas põleva joonena järjest kaugemale saarekeste ja kivide vahele. Leidsime teiste vabatahtlikega täiusliku koha laternate jälgimiseks. Vaade oli suurepärane, ümberringi polnud teisi inimesi ja meil õnnestus isegi jaanimardikaid näha. 

Pärast, kui surnuid austav osa festivalist oli möödas, lasti veidi lõbusamat muusikat ning lõpetuseks üllatati meid ka ilutulestikuga, mis võiks mitme Eesti linna aastavahetuse ilutulestikule silmad ette teha. Kokkuvõttes: jaapanlased juba oskavad festivale korraldada.