Pealinna-saaga jätkub

Teine päev Tokyos meenutas üht nendest õnnetutest komöödiatest, kus tegelastel kõik nihu läheb ja nad sattuvad ühest sekeldusest teisse. Asi algas sellega, et juba hommikusöögi leidmiseks kulus meil pool tundi. Uskumatu, et võõrastemaja lähedal ei olnud ainsatki tõsiseltvõetavat kohvikut! Võib-olla oli asi varases kellaajas, kuid pidime tükk aega jalutama, enne kui jõudsime kohvikusse, mis pakkus hommikusööki... ja selleks oli viil röstsaia, üks muna ja veidi salatit... Tundub, et Jaapanlaste ettekujutus korralikust hommikusöögist ei ühildu meie omaga.

Järgnes päev täis kõndimist ja kõndimist... ja kõndimist... ja kõndimist.........

Ma ei tee nalja - me jalutasime ühest kohast teise, püüdes päevast viimast võtta. Pidime juba samal õhtul (minu mäletamist mööda kell 23.30) lahkuma, seekord mitte küll rongi vaid öise bussiga. Esimene peatus oli Shibuya, kus asub Tokyo kõige suurem ristmik - see, mida tihti igasugustes jaapani filmides näidatakse, kui tahetakse demonstreerida pealinna ülerahvastatust - maailma kõige rahvarohkem Starbucks (jah, see on ametlikult registreeritud) ja Hachiko kuju. Juhuks, kui on keegi,  kes seda lugu ei tea: Hachiko oli (akita tõugu) koer, kes oli oma omanikule nii truu, et tuli igal päeval talle Shibuya jaama vastu, kui viimane töölt tuli. Ta tegi seda isegi pärast seda, kui ta omanik suri - ta ootas oma 9 aastat igal õhtul jaama juures omanikku, kes oli juba ammu surnud. Nähtavasti oli tema lugu nii liigutav ja armas, et temast tehti isegi film (kus millegipärast mängib Richard Gere, kui ma ei eksi...o.O). Nüüd seisab koerakese kuju kenasti Shibuya metroojaama juures, lontis kõrvaga ja kõik, ning see on kuulsaks vaatamisväärsuseks kujunenud.
Loomulikult tahtsime kujust pilti saada, nii et kohale jõudes asusime otsingutele. Ausalt öeldes ei ole Shibuya jaama esine haljasala kuigi suur... ja ometi tegime puude ja lillepottide ümber ühe ringi... ja siis teise... ilma et oleksime suutnud kuju leida. Tõsiselt? See on kuulus turismiobjekt! Selle ümber oleks pidanud terve trobikond turiste olema! Miks me seda siis ometi leida ei suutnud?! Pärast kolmandat ringi ümber puude oli olukord nii lootusetu, et küsisime juhuslikult politseinikult juhiseid... ja avastasime, et seisime kujust paarikümne meetri kaugusel. See oli lihtsalt pajuokste vahele peitunud... ja me olime pimedad...

Järgnes jalutuskäik Harajukusse ja Yoyogi parki. Poolel teel parki avastasime, et seal toimub midagi laadataolist. Tee ääres seisid erinevad eksootilisi roogi pakkuvad putkad, millest mõned olid äärmiselt põnevate siltidega.

 Fuckin' yummy burgers? Ka nii saab oma toodet reklaamida...

Park ise oli imeilus ning veetsime mitu tundi lihtsalt ringi jalutades ja vaadet nautides. Korraks õnnestus isegi unustada, et olime suurlinnas. Tahtsime sealt edasi loodusloo muuseumisse minna - kuuldavasti on seal päris muljetavaldav fossiilide kogu - kuid selleks ajaks, kui kohale jõudsime, oli see juba kinni. Egas midagi - liikusime edasi. Järgnevad tunnid möödusid suveniire ostes, ühest peatusest teise reisides ja linna melu nautides. Lõpuks läks pimedaks ja käes oli õhtusöögi aeg.
Kuuldavasti on Tokyos üks vähestest maailmas olevatest Ainu restoranidest. Juhul, kui keegi pole mu Hokkaido saagaga tuttav - Ainud on Jaapani pärismaalased. Praegu on neid alles käputäis ja nad elavad valdavalt Hokkaidol, kuid Tokyos avati hiljuti restoran, kus pakutakse autentseid ainu roogi. Loomulikult tahtsime neid maitsta - see oli ju ikkagi ainulaadne võimalus! Niisiis võttis üks meist GPSi kätte ja suundusime lähimasse metroopeatusesse.
Restoran asus suhteliselt vaikses ja mahajäetud piirkonnas, kus mul õnnestus esimest korda näha rohkem kui üht kodutut korraga: ühe silla all oli neid terve trobikond magamas. Jalutasime mööda pimedaid kõrvaltänavaid, järgides GPSi juhiseid ja püüdes restorani leida. Me muudkui kõndisime... ja kõndisime... ja kõndisime... kuid see oli nagu vikerkaare lõpu otsimine. Ükskõik kui palju me ka ei kõndinud, oli sihtmärk ikkagi sama kaugel. Käisime vist kolm korda ühe ja sama silla alt läbi. Minutid tiksusid edasi, lahkumise moment jõudis aina lähemale ja me olime kohutavalt näljased. Ja restoran oli justkui õhku haihtunud.
Ekslesime vist vähemalt 40 minutit mööda pimedaid tänavaid ringi, kui avastasime, et GPS oli terve aeg hoopis valet asukohta näidanud. Restorani asemel osutas ta hoopis mingile suvalisele hotellile... Selleks ajaks oli kell juba kümme ja me pidime ikka veel Ikebukurosse sõitma (ja see võttis vähemalt pool tundi), bussipeatuse üles leidma ja sööma... Otsustasime selleks korraks alla anda ja kindla peale välja minna. Raske südamega pöördusime metroopeatusesse tagasi - eks peame millalgi Jaapanisse tagasi minema, et ainu sööki proovida.
Bussipeatuse leidmine ei olnud samuti kuigi lihtne: pidime taaskord mööda pimedaid tänavaid seiklema, kuni jõudsime suure kaubamajani, mille eest buss pidi sõitma hakkama. Kahjuks oli kaubamaja juba kinni, kuid bussi lahkumiseni oli peaaegu tund ja me olime kohutavalt näljased. Otsustasime kuskilt lähedalt mingi kiirsöögikoha leida ja seal õhtustada - muud valikut meil ju ei olnud.
Millegipärast on nii, et kui sul midagi vaja on, ei leia sa seda kuskilt. Jaapanis on muidu nii palju igasuguseid kiirsöögikohti - eriti Tokyos, kus elab palju rahvast - ja ometi ei õnnestunud meil ühtki restorani leida. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti vaid röstsaia tomati ja salatilehega (ja selle eest nõuti hingehinda), ühe kohaliku baari ja üheainsa tõsiseltvõetava söögikoha... kus serveeriti ainult liha. Muidu poleks see probleemiks olnud, kuid üks meist oli taimetoitlane... Selleks hetkeks olin ma nii näljane ja väsinud, et jäin söögikoha ette seisma ja lihtsalt itsitasin tükk aega. Kõigist kohtadest pidime just liharestorani ette jõudma. Ma ei saanud isegi oma taimetoitlasest sõbranna peale vihane olla: ta oli muidu äärmiselt vähenõudlik, positiivne ja oli hämmastav, et ta suutis olla taimetoitlane riigis, kus "salat" on veidike hakitud kapsast ja veidike maisi. Kell oli vist juba üksteist, kui lõpuks alla andsime ja valisime kergema vastupanu tee: astusime bussipeatuse läheduses olevasse 7eleven'isse ning ostsime mõned valmistoidud, mille lasime poes soojaks teha.
Õhtu lõppes bussipeatuse läheduses olevas pargis: istusime liivakasti äärel, sõime mikrolaineahjus soojaks lastud kiirtoitu ja jõime õlut (avalikus kohas joomine on Jaapanis muidu keelatud)... ja itsitasime. Miks? Olime selleks hetkeks juba piisavalt väsinud, et ei vajanud enam põhjust. Meie pealinna-saaga oli lõpule jõudnud. Olime väsinud, näljased, veidi pettunud, aga veidi õlut tegi imesid, nii et kui bussi peale läksime, tundsime end juba palju paremini.
Bussisõidust nii palju, et see kestis kuus tundi ja me tegime kolm peatust - iga kord teavitas bussijuht meid väga meeldiva sõbraliku häälega, et "Nüüd tuleb peatus, aga lahkuge bussist väga vaikselt, et magajaid mitte segada". Ja siis pandi bussis prožektorid põlema. Tõsiselt? Sest silmipimestav valgus ei sega magajaid ju mitte mingil juhul... Jaapanlased ja loogika...