Talverõõmud Hokkaidol

Teine päev Sapporos algas pika jalutuskäiguga. Ärkasime üheksapaiku, sest tahtsime Alice’iga koos hommikust sööma minna. Kuna tema pidi lõunast kooli minema, tahtsime varakult minna, et ta ei peaks kiirustama. Enne hommikusööki võtsime aga ette jalutuskäigu Hokkaido ülikooli kampuses. Hommik oli krõbedalt külm ja lund oli nii palju, et teeäärsed vallid ülatusid kohati üle autokatuste ja esimese korruse akende. Olin jälle nagu laps ning üle pika aja tundsin lumest jälle rõõmu – aga ainult sellepärast, et teadsin, et saan seda ainult paar päeva nautida.

Hokkaido ülikooli kampuses toimusid ettevalmistused heategevusliku ürituse jaoks, mis pidi toetama Fukushima katastroofi ajal kannatada saanud lapsi. Kui kooli juurde jõudsime, ehitati parasjagu lumelinna. Kuna üritus ei olnud veel alanud, saime niisama talverõõme nautida: tegime lumeingleid, kelgutasime mäest alla ja nautisime kuuma kohvi ja teed, mida meile pakuti. Loomulikult  toetasime samuti kannatada saanud lapsi ning liikusime siis edasi.

Lumefestival oli ikka veel täies hoos, kui kesklinna jõudsime.  Noored lumelaudurid kihutasid trikitades mäest alla, turistid tegid lumeskulptuuridest pilte ja ülikondades noormeestest koosnev bänd esines jääst ehitatud laval. Tegemist oli vist kohalike kuulsustega, kes laulsid üpris hästi. Kuid esinemise nael oli kindlasti see, kui üks neist laulu lõpus oma särgi seljast rebis. 25-kraadises külmas (ja ma tean seda täpselt, sest seisin termomeetri kõrval). Hullumeelne! Meil läks lühikese ajaga nii külmaks, et varjusime suvalisse putkasse, mis meie teele jäi. Tuli välja, et nimetatud putkas toimus õhukonditsioneeride demonstratsioon, mistõttu oli tegemist kõige soojema kohaga kogu festivalirajoonis. Istusime tükk aega soojas ja vaatasime, kuidas jaapanlased oma konditsioneere reklaamivad. See oli... huvitav kogemus. Eriti kui muusikapalad asendusid lühikese näidendiga, mis rääkis Havailt tulnud välistudengist, kellel on Jaapanis kuratlikult külm ja kes avastab õhukonditsioneeri võluvõimed.

Õhtu lõppes meeldiva retkega kohalikku sushibaari ning seejärel suundusime tagasi Alice’i juurde, kus avastasime, et meie võõrustaja läheb väikesele reisile... ja jätab meid üksi... oma korterisse. Jaapanlased on ikka väga usaldavad. Jah, me polnud mingid suvalised võõrad, aga ikkagi... Pealegi pidime varahommikul lahkuma, mis tähendas seda, et pidime ukse lukust lahti jätma. Alice kinnitas meile, et ei ole vaja muretseda – keegi ei kavatse sisse murda ja pealegi ei lukusta ta kunagi oma ust. Nojah... eks Jaapan on tunduvalt turvalisem kui Eesti...

Ronisime varakult magama, et hommikul värske olla. Meid ootas ees kaks lendu: esiteks tagasi Nagoyasse ja siis Nagoyast Lõuna-Koreasse. Tundub tobe? Võib-olla tõesti, aga see oli tunduvalt odavam, kui pilet Sapporost Lõuna-Koreasse. Müstiline... Igal juhul olime magama minnes rahulikud ja valmis uueks seikluseks. Meil ei olnud õrna aimugi...