Teretulemast Souli!

Tavaliselt teevad inimesed plaane, enne kui nad võõrasse riiki reisivad. Nad tutvuvad vaatamisväärsustega, heidavad kaardile pilgu ja koostavad mingi üldise plaani. Meie plaan Lõuna-Koreas oli... minna Lõuna-Koreasse. See oligi kõik. Meil polnud õrna aimugi, mida Soulis teha, kuhu minna, mida proovida... Otsustasime lihtsalt kohale minna ja siis edasi vaadata. Geniaalne, kas pole?

Esmaspäeva hommikul ärkasime kümnest ja otsustasime niisama välja minna. Meil ei olnud ikka veel plaani, aga Heidi – meie võõrustaja – andis meile mõningaid ideid. Niisiis suundusime Myeongdong’i, mis on üks suuremaid šoppamiskeskusi Soulis. Olime varem kuulnud, et Lõuna-Koreas on riided, kingad ja suht kõik asjad tunduvalt odavamad kui Jaapanis, nii et meil oli kindel plaan natuke šopata.

Juba metroosse jõudes avastasime, et Soul on Nagoyast kardinaalselt erinev. Metroorongides olid reklaamposterite asemel telekad, mis näitasid rongi kulgemist ja loomulikult ka igasugu reklaame. Rongid ise olid palju laiemad kui Nagoyas ja (mis kõige ootamatum) mobiilide kasutamine oli lubatud. Selgituseks nii palju, et Jaapanis on rongides ja metroos mobiiliga rääkimine keelatud. Telefon peab olema hääletu peal ja üleüldse tuleb vagunis olles võimalikult vaikseks jääda. Miks? Sest paljud inimesed magavad rongis. Väsinud pintsaklipslased ja ärimehed, kes tunde tööle sõidavad, kasutavad seda aega puhkamiseks. Seetõttu on viisakas metrood kasutades mobiil hääletu peale panna. Vagunites on isegi vastavad keelumärgid olemas.

Soulis aga teevad inimesed metroos, mida iganes tahavad: räägivad telefoniga, vaatavad tahvelarvutist filme ja lobisevad valjult. Sõidu ajal saime paraja üllatuse osaliseks, kui ühel heal hetkel jalutas vaguni keskele vanem naisterahvas, kes vedas enda kannul pisikest käru. Otse vaguni keskel jäi ta seisma ja hakkas valjult midagi seletama. Ta võttis oma kärust püksirihma (ühe paljudest) ja hakkas seda demonstreerima. Mul kulus hetk aega, enne kui taipasin, et tegemist on müüginaisega. Jah, Koreas püütakse sulle isegi metroos midagi müüa.

Jõudsime Myeongdong’i ja hakkasime sihitult mööda rahvarohkeid tänavaid liikuma. Juba esimese poole tunni sees sain aru, et Lõuna-Korea on Jaapanist palju... aasiapärasem. Liiklus on palju kaootilisem, inimesed valjemad, müüjad üritavad sind meeleheitlikult oma poodi meelitada ja lähevad isegi nii kaugele, et haaravad su käest kinni ja talutavad sind oma putka juurde. Jaapanis oleks see ennekuulmatu! Selline käitumine on ju ebaviisakas! Lõuna-Koreas peetakse seda aga tavaliselt. Meid veeti niimoodi päris mitmesse poodi, kus müüjad kohe juurde hüppasid ja tooteid demonstreerima hakkasid. Pärast kolme poodi olid mu käed imepehmed, sest müüjad määrisid igasugu kreeme ja õlisid mu nahale, püüdes mulle oma tooteid müüa. Jah, nad reaalselt haarasid mu käest kinni ja asusid kreemidega mäkerdama.

Hulkusime paar tundi sihitult ringi, jõudsime kõrghoonete rajooni, mille viimaselt korruselt püüdsime pilte teha. Ei õnnestunud, sest enesetappude hirmus oli rõdu kõrgete seintega piiratud ning isegi kikivarvul pingi peal seistes ei õnnestunud mul korralikke pilte saada. Otsustasime alla anda ja suundusime edasi.

Eneselegi üllatuseks avastasime end äkitselt linnavalitsuse eest. Tegemist oli väga lääneliku hoonega hiiglasliku ringtee ääres. Sisse me loomulikult ei saanud, nii et pidime edasi liikuma. Olime selleks ajaks aga üpris näljased, nii et otsustasime väikese söögipausi teha. Hüppasime suvalisse restorani linnavalitsuse lähedal ja haarasime menüü, mis oli õnneks ladina tähtedes kirjutatud. Kirjutasin endale küll enne reisi Korea tähestiku üles, kuid nimede dešifreerimine oleks mul tunde võtnud, nii et inglisekeelne (või enam-vähem inglisekeelne) menüü oli väga teretulnud. Brenda tellis endale vürtsika kanaroa ja mina otsustasin gimpap’iga õnne proovida. Mul polnud õrna aimugi, mis see gimpap on, aga otsustasin, et kui juba Koreas olla, siis tuleb eksperimenteerida.

Kohe pärast toidu tellimist avastasin Korea kohta midagi suurepärast: toidu kõrvale pakutakse alati tasuta kimchit. Seletuseks nii palju, et kimchi on vürtsikas hapendatud kapsas. Ei pruugi just eriti isuäratav tunduda, aga see maitseb suurepäraselt. See on mõnusalt vürtsikas ja hapu ning fakt, et seda pakutakse Koreas tasuta iga toidu juurde, oli lihtsalt vapustav. Kasutasin seda kohe ära ja kuhjasin pisikese kausi kimchit täis.

Selgus, et minu tellitud gimpap on korea sushi. Norilehe sisse on keeratud riis, vürtsikas porgandisalat ja veel terve hunnik juurvilju. See maitses suurepäraselt ning ka Brenda kanaroog oli imehea. Meie, kes me armastame vürtsikaid toite, olime sellest elamusest lausa sillas. Kuid see oli alles algus. Järgnevatel päevadel avastasime, et Korea toit on lihtsalt vapustav. Kohati tekkis isegi tunne, et oleksin pidanud Jaapani asemel hoopis mõnda Korea ülikooli kandideerima... kuid siis oleks mul keelega raskusi tulnud.

Igal juhul jäi meie esimene päev suhteliselt lühikeseks. Pärast söömaaega  hulkusime veel natuke ringi ja suundusime siis jälle tagasi ööbimiskohta. Otsustasime, et peame järgmisteks päevadeks mingi plaani kokku panema, sest vastasel juhul ei näe me midagi tarka. Heidi juures saime internetti kasutada, nii et õhtu kulus erinevaid reisisaite läbi kammides. Magama minnes oli meil teisipäevaks plaan olemas ning olime uuteks seiklusteks valmis.