Seiklused Nagoyas: pesapall, park ja jõulutunne

Laupäevad on ametlikult seikluse-päevadeks muutunud. Praeguseks on mul juba väljakujunenud harjumus igal laupäeval sõpradega seiklema minna. Sest nädalast nädalasse samade kohtade külastamine on lihtsalt igav. Niisiis otsustasime ühel järjekordsel laupäeval linnas kerge tuuri teha.

Algne plaan oli linna üht vanimat templit külastada, kuid otsustasime, et Kuppel on lähemal, nii et targem on esimesena sinna suunduda. Kuppel on suur pesapallistaadion Nagoya kesklinnas. Pesapall on siin äärmiselt populaarne – valdavalt ameeriklaste tõttu. Juba enne metroost väljumist kaunistasid tunnelite seinu pildid Nagoya pesapallimeeskonnast ja laes rippusid meeskonna logoga plakatid. Kuppel ise oli hiiglaslik ja säras hommikupäikeses. Kuna oli laupäeva hommik, oli staadioni ümber suhteliselt vähe rahvast liikvel, kuid olime üpris üllatunud, et seal üldse keegi oli. Mängud on tavaliselt õhtuti ja laupäeva hommikul poleks seal tohtinud kedagi olla, kuid sellegipoolest nägime, kuidas üksikud inimesed Kuplist sisse-välja käisid. Sissekäigu juures olid isegi uksehoidjad, kes inimesi sisse ja välja lasid.

Vaatamata sellele, et meil oli kahtlane tunne, et me poleks tohtinud seal olla, otsustasime õnne proovida. Jalutasime rahulikult ukse juurde, poolenisti oodates, et uksehoidjad meid väga viisakalt takistavad, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel tegid nad uksed naeratades lahti ja lasid meid sisse. Eeldasime, et see on hea märk ja jalutasime rahulikult sisse. Tuleb välja, et Nagoya pesapallimeeskond oli parasjagu trenni tegemas, nii et meil õnnestus isegi väikest osa mängust näha. Väga väikest osa, sest üsna pea pärast istmeteni jõudmist märkas meid staadioni töötaja, kes sihikindla ilmega meie poole suundus. Otsustasime kaduda, enne kui ta meie peale karjuma kukub.

Järgmiseks peatuseks oli Nakamura park. Meil ei olnud õrna aimugi, mida see endast kujutab, kuid kuna kaardil oli märgitud, et selle läheduses on Torii värav, otsustasime sinna suunduda. See oli ainus põhjus. See kõlab ehk veidi rumalalt – minna suvalisse parki lihtsalt sellepärast, et kaart näitab, et läheduses on Torii värav – kuid see oli parim otsus tol päeval.

Nakamura park on vapustavalt kaunis: sügisvärvides puud, kaunis tiik, iidsed templid ja pühamud ning kaunid kujud. Kõige tipuks oli tiik kilpkonnade elupaigaks ning kolm neist peesitasid keset tiiki oleval kivil. Pargis ringi jalutades täitis mind ääretu rahu: ilm oli ilus ja päikeseline, park värvikirev ja esimest korda üle pika aja tundsin, et sügis on tõepoolest ilus aastaaeg. 

Pärast rahulikku jalutuskäiku pargis ja hilist lõunasööki oli päike juba peaaegu loojunud. Otsustasime enne kojuminekut veel Sakaest läbi hüpata – lihtsalt selleks et paarist poest läbi hüpata. Kohale jõudes oli juba pime ning kui Sakae keskusesse – Oasis 21’e – jõudsime, tabas meid ootamatu üllatus. Nimelt oli keset suur kaubanduskeskust uisuväli. Novembris. Kuu aega enne jõule. Poodide vahel, väikese lava ees laius kunstjääga uisuväli, kus nii lapsed kui täiskasvanud jõulumuusika saatel ringe tegid. See oli vist esimene kord, kui tundsin kerget koduigatsust... See möödus kähku, aga viivuks igatsesin ehtsat kodumaa lund ja jõulutunnet. Ja siis tuli mulle meelde, et olen Jaapanis ja elu on ilus.