Maaliline Gujo

Jõudsime Gujo-Hachimani külla umbes lõunast. Bussisõit kestis veidi üle tunni ja kõik laabus väga sujuvalt – üllataval kombel. Viimases peatuses maha astudes avastasime, et mägedes on tunduvalt külmem kui Nagoyas.  Õnneks oli ilm ilus: taevas oli pilvitu ning päikese käes oli küllaltki soe, nii et esialgu ei olnud temperatuuride erinevus niivõrd tuntav. Võtsime turismiinfost saadud kaardi kätte ning püüdsime otsustada, kuhu esimesena minna.

Järele mõeldes oleksime ilmselt enne külla jõudmist plaani koostama, kuid kahjuks leidnud me internetist Gujo kohta eriti palju infot. Teadsime ainult, et see on koht, kus külastajatel on võimalus vahast toidumudeleid teha. Loomulikult tahtsime samuti järele proovida, kuidas oleks vahast toitu valmistada, kuid meil polnud õrna aimugi, kus seda teha. Kas pidime mõnda poekesse või muuseumi suunduma? Jaapanikeelsed brožüürid, mille Gujo bussijaamast leidsime, ei olnud just eriti suureks abiks ning ainus võimalus oli mõnelt kohalikult teed küsida.

Bussijaama kõrval oli paar toiduputkat, kus müüdi kohalikke näkse. Üks müüjatest – vanem meesterahvas – tundus väga sõbralik ja tahtis meiega kohe juttu teha, kui temast möödusime. Kuna ta müüs panda- ja seakujulisi saiakesi, (tüüpiline Jaapan) tahtsime niikuinii tema putka juures peatuda, et pilte teha ja veidi süüa. Pärast ostude sooritamist otsustasin lõpuks riskida ja mehelt teed küsida. Olin oma jaapani keele oskuse üle üpris uhke – suutsin ennast kerge vaevaga mõistetavaks teha ning sain teejuhistest päris hästi aru. Lõpetasime väikese lõunaoote ning suundusime mööda juhatatud teed edasi.

Gujo on vapustavalt kaunis küla: seda ümbritsevad mäed ja läbistavad jõed muudavad selle maaliliselt ilusaks ning ma mõistan, miks seda Gifu maakonnas Jaapani Veneetsiaks nimetatakse. Kuigi meil oli kindel plaan vahast toitu valmistama minna, suutsime esimese viie minuti jooksul ära eksida – ja seda sihilikult. Leidsime väikese teeraja, mis meid kauni kanalini ja sealt edasi jõeni juhatas ja sealt edasi... Hetk hiljem olime juba algse plaani unustanud ning uitasime ringi, pimestatuna ümbritsevast ilust.  Traditsiooniline arhitektuur, iidsed templid, kaunis loodus ja eemal mäenõlval paistev loss muutsid küla peaaegu muinasjutuliseks.

Pärast pikka ekslemist sattusime väljakule, kus leidsime infopunkti. Olime selleks ajaks bussijaamast juba parajalt kaugel, nii et meil polnud õrna aimugi, kuhu poole meie sihtkoht jääb. Otsustasime infopunktist nõu küsida. Naisterahvas, kes meiega suhtles, oli äärmiselt abivalmis: ta andis meile kaardi, märkis kõige tähtsamad kohad punasega ning seletas üksikasjalikult, kuidas kohale jõuda. Lisaks sellele andis ta meile kõigile ka kingitused: traditsioonilise mustriga sallid. Ja seda täiesti tasuta. Tundub, et külaelanikud on Jaapanis tunduvalt sõbralikumad kui linnarahvas.

Pärast lühikest jalutuskäiku leidsime poekese, mille ümber tiirles terve hunnik turiste. Sisse astudes avastasime, et olime õiges kohas. Väikese tasu eest avanes meil võimalus ise vahast tempura juurvilju teha. Protsess kestis umbes pool tundi ja polnud nii keeruline kui arvasin. Lühikese aja möödudes oli meie „toit“ valmis ning me pakkisime need kenasti plastikkarpidesse. Kahjuks ei mahtunud meie eriti õrnad aga kaunid salatilehed karpi, nii et pidime need lihtsalt kotti pistma. Seetõttu püüdsime edaspidi eriti ettevaatlikud olla.

„Vaata ette, et sa oma salatit ära ei murraks!“

Olime Gujos kuni päikeseloojanguni – jalutasime lihtsalt ringi ja nautisime maalilist vaadet. Õhtu saabudes läks väikeses orus aga kohutavalt külmaks ja bussi oodates oli tunne, nagu oleksin surnuks külmumas. Hüppasime ühelt jalalt teisele ja püüdsime kuidagi sooja saada. Bussi saabudes olime õnnelikud, et saime lõpuks ometi taas sooja. Sellegipoolest oli mul veidi kahju Gujost lahkuda – see on senini üks ilusamaid kohti, mida olen Jaapanis külastanud.