Jõuluõhtu Jaapanis

Jaapanisse tulles olin täiesti teadlik sellest, et veedan siin terve järgneva aasta ning magan seetõttu vanemate ja õe sünnipäevad maha. Olin selle mõttega leppinud ja püüdsin sellegipoolest kõiki õigeaegselt õnnitleda. Mulle ei torganud aga kordagi pähe, et pean siin ka jõulud ja aastavahetuse veetma. Alles detsembri alguses taipasin, et olen pühade ajal siin. Hetkeks olin kergelt mures, sest mul polnud õrna aimugi, mida teha, kuid olin kindel, et keegi minu kaastudengitest korraldab midagi jõulude aegu. Uurisin teiste käest, mis neil plaanis on ja avastasin... et suurem osa rahvast on koju minemas. Olgu, see oli ootamatu... ja äärmiselt pettumustvalmistav. Mõne hetke jooksul olin kindel, et jään jõuludeks üksinda korterisse, masenduse küüsi.

Ja siis võttis üks Soome tüdruk minuga Facebookis ühendust ja küsis, kas ma ei tahaks koos temaga üht väikest jõuluõhtu söömaaega korraldada. Plaanis oli euroopa toite (hapukapsast, rukkileiba ja muud taolist) pakkuda ning koos teiste mahajäänud tudengitega lõbusalt aega veeta. Loomulikult olin otsekohe nõus ning päev hiljem suundusime Sakaesse, kus rahvusvahelisest poest vajaliku kraami muretsesime.

24.detsember algas kokkamisega. Otsustasime ise lihapallid valmis meisterdada, kartulipudru kokku keerata ja glögi keeta. Samal ajal rääkisime lugusid eelnevatest jõuludest ning avastasime lobisemise käigus, et eesti ja soome keel on ikka neetult sarnased. Kella viieks oli kõik valmis ja meie esimene külaline (üllataval kombel prantslane) ilmus juba kohale.

Järgneva tunni jooksul suurenes meie kamp märgatavalt, kuni meid oli kokku kuskil viisteist... ühes pisikeses toas. Külalisi oli oodatust rohkem ja toit kadus nagu imeväel – paar hetke ja kõik oligi kadunud.  Üllataval kombel läks rukkileib väga hästi peale, kuigi paljud ei teadnud, mis see üldse on. Maitse oli hea, nii et keegi ei hakanud täpsemalt uurimagi, millest see tehtud on. Näkileib oli teine populaarne toit, mis kõigile meeldis. Ka see kadus minutite möödudes.

Kui kõik oli söödud ja glögi joodud, avastasime et kell on alles kümme. Mida edasi teha? Loomulikult oli veel vara tagasi tubadesse minna – jõuluõhtu polnud ju veel läbi. Aga mida allesjäänud ajaga peale hakata? Noh, me oleme kõik Jaapanis, nii et... Loomulikult! Karaoke!

Ja nii me läksime kambakesi jõuluõhtul karaoket laulma. Ja see oli suurepärane. Ei, me ei laulnud ainult jõululaule (tegelikult oli meie playlistis vist ainult 3-4 jõululaulu), aga see oli jõulukaraoke. Laulsime südamest ja kooris ning lõpetasime õhtu traditsioonilise jõululooga „What does the Fox say?“. Sest Jaapan.