Päev enne loengute algust ootas
meid ees väljasõit Nagoya lossi ja Osu Kannoni templisse – kaks kõige kuulsamat
vaatamisväärsust. Väljasõit algas kell 9 hommikul: valgusime gigantse massina metroosse
ja istusime vagunisse, mis suundus lossi poole. Tekitasime vist paraja
segaduse: terve hunnik välismaalasi korraga ühte pisikesse metroovagunisse
tungimas. Aga isegi kui kohalikud seda pahaks panid, ei teinud nad teist
nägugi. Tüüpilised jaapanlased...
Nagoya loss on traditsiooniline
jaapani stiilis ehitis, millele pandi alus 1610.aastal. See on kuuekorruseline
valge hoone, mille katust ehivad kuldsed „delfiinid“. Vähemalt väidab
inglisekeelne tõlge, et tegemist on delfiinidega, kuigi tegelikult on katusel
seisvad kalad tegelased Jaapani mütoloogiast. Lossikompleksi juurde kuuluvad
kolm väravatorni, Honmaru palee, Ninomaru aed, teemaja ja suur park, kus
külastajad rahulikult ringi uidata saavad.
Lossis sees ja Honmaru palees
võib näha traditsioonilisi sisekujundusnippe: tatami-mattidega kaetud põrandad,
maalingutega lükanduksed, puust dekoratsioonid ja palju muud. Kuna loss ise
hävitati peaaegu täielikult IIMS ajal, näeb kõik väga uus ja puhas välja ning
lossi peahoones on isegi lift. Jah, see hakkab veidi häirima ja kahandab
ehitise ajaloolist väärtust, aga tuleb tunnistada, et jaapanlased on mõlemad
ehitised väga osavalt restaureerinud. Olgu, võib-olla ei ole kõik küll väga
autentne, aga ilus on see ikkagi.
Tuiskasime lossist kiirelt läbi,
sest meile anti ringi uitamiseks alla tunni aega. Jaapanlased armastavad oma
graafikuid – hilinemine ei tule kõne alla. Niisiis oli meil piiratud aeg lossi
ja juuresoleva paleega tutvumiseks. Üsna pea oli aeg otsas ja pidime taaskord
metroosse tungima, et järgmisesse peatuspaika jõuda.
Osu Kannoni tempel on üks Nagoya
suurimaid ja vanimaid budistlike templeid. See näeb tõepoolest suursugune välja
– nii seest kui väljast – ja kulda ning karda on igal pool. Loomulikult tehti
meist templi ees grupipilt – 32-kraadises kuumas lõõskava päikese all. Võite
kolm korda arvata, kui rõõmsad me olime, kui fotograafi kätte suruti seitse
kaamerat ja igaühega tehti vähemalt kolm pilti. Ei, loomulikult ei pane me
pahaks, et peame pool tundi ebamugavas asendis päikese ja kuuma käes seisma. Me
teeme seda hea meelega!
Tempel ise koosnes mitmest osast –
peahoonest ja kõrvalolevatest majadest – kuid meile oli avatud vaid peahoone,
kus ilutses loomulikult hiiglaslik Buddha kuju, mida kaunistasid mitmed
erinevad kuldsed ornamendid ja ehted. Ka siin oli meil suhteliselt vähe aega
ringi vaadata, aga kuna suurem osa templist oli meile suletud, ei olnud sellest
suurt lugu. Me poleks niikuinii saanud seal suurt midagi teha.
Pärast templist lahkumist läks
asi aga huvitavaks. Nimelt oli meil võimalus külastada templi läheduses asuvat
hiiglaslikku šoppamis-piirkonda. Terved tänavad täis pisikesi ja veidi
suuremaid poode, kohvikuid ja söögikohti – riidepoed, kingapoed,
elektroonikapoed, anime-poed, gootipoed... Jah, seal olid eraldi poed isegi
gooti-lolitade jaoks. Kõik need värvid ja helid... ime, et mul pea ringi käima
ei hakanud. Suundusime väikese grupiga ühte suuremasse manga ja anime poodi,
kus lisaks DVD-dele, CD-dele ja koomiksitele müüdi ka igasugust muud kaupa, mis
populaarsemate anime’de ja manga’dega seotud on: kostüümid, mobiiliripatsid,
kujud, mänguasjad, isegi tassid ja padjad.
Sellistes poodides tasub aga
ettevaatlik olla. Olime alles teisele korrusele jõudnud, kui asi muutus
veidi... kahtlaseks. Esimesena torkasid silma plakatid poolpaljaste
anime-tegelastega. See pole Jaapanis aga midagi erilist (suurte rindade ja
imenapi riietusega naised/tüdrukud on mangades ja animedes väga populaarsed),
nii et otsutasin seda ignoreerida. Suur silt „BL section“ tõi aga selguse
majja. Jep, olime porno-osakonda sattunud. Selgituseks nii palju, et BL on
lühend väljendist ’Boy Love’. Juba teist korda õnnestus mul täiesti juhuslikult
joonistatud geiporno peale sattuda. Ainult Jaapanis!
Minu eksitus oli aga igati
inimlik, sest enamikes suuremates anime ja manga poodides on vähemalt 30%
kaubast porno. Ja ega seda ei panda eraldi nurka ega eraldi korrusele, kuhu
saavad vaid täiskasvanud. Oh ei, see on samal korrusel tavalise, pornovaba
kaubaga. Oh Jaapan, sa ei väsi mind kunagi üllatamast...
Nojah, eks siin elades tuleb mul
selliste asjadega harjuda. Arvatavasti pole see kaugeltki viimane kord, kui
siin joonistatud geiporno (või tavalise porno) otsa komistan. Tuleb lihtsalt
olukorraga leppida ja eluga edasi liikuda – ja seda me tegime. Liikusime kõik
kenasti kohalikku türgi söögikohta ja tellisime mõned kebabid. Sest mida muud
sa ikka Jaapanis sööd!
No comments:
Post a Comment