Anticlimactic

Inglise keeles on suurepärane sõna, mida eesti keelde on raske tõlkida. „Anticlimactic“. Sõnastik annab vasteks „hääbuv, pettumust valmistav“, aga ausalt öeldes ei ole ma selle definitsiooniga täiesti nõus. Anticlimactic on hetk, mis ei ole nii suurepärane, meeldejääv, emotsionaalne kui oodatud, aga see ei pruugi alati olla negatiivne. Kui miski pole päris see, mis sa ootasid, ei pea see ilmtingimata pettumust valmistama. See võib tekitada... täiesti neutraalse tunde. Aktsepteerimise.

Minu lahkumine kodust oli just selline: anticlimactic. See ei valmistanud mulle pettumust – teatud mõttes oli see isegi parem kui olin oodanud – aga ei saa eitada, et see polnud päris see, milleks olin end ette valmistanud. Tõsi, viimastel kuudel mõtlesin lahkumise peale vähe. Võimalik, et blokeerisin neid mõtteid täiesti tahtlikult. Lõppude lõpuks: mind ootas ees aasta võõral maal, võõras keskkonnas, ilma ühegi tuttava toetuseta. Hüpe tundmatusse... See muudaks igaühe närviliseks, aga ma ei tahtnud veeta viimased kuud närveerides ja värisedes. Ja nii tegin ma seda, mida ma kõige paremini teen: lükkasin reisimõtted teadvuse tagumistele riiulitele, kuhjasin neile igasugust saasta peale ja siis unustasin, et need üldse kunagi eksisteerisid. Tõsi, vahetevahel valdas mind ikkagi kerge paanika, kui taipasin, et mul pole õrna aimugi, mida ma teed, aga juba hetk hiljem õnnestus mul ennast jälle koguda ja keskenduda olevikule.

Ja siis jõudis kätte lahkumise moment, mis mind ausalt öeldes üllatas. Ma ei olnud kurb ega paanikas. Veider küll, aga vahelduseks olin vana rahu ise. Ma ei tundnud isegi ootusärevust. Olin vana rahu ise... olukorda arvesse võttes. Tõsi, ma olin veidi ärevam kui tavaliselt: naersin rohkem, mõte kippus uitama minema ja enne check-in’i hakkasid ka käed kergelt värisema. Aga see oli kõik. Ei mingeid pisaraid, ei mingit ülevoolavat melanhooliat, ei mingit kahetsust ega  erutatud ootust. Olin selleks kõigeks valmis: et ema hakkab nutma ega taha mind lahti lasta, et mina töinan nagu väike laps ja tahan tagasi koju joosta... Olin kõigeks valmis, aga seda ei tulnud. Selle asemel oli hüvastijätt vanematega väga lühike, lihtne ja armas. Kallistused, lehvitused, naeratused... Ei mingit ülevoolavat emotsionaalsust. Võiks öelda, et jätsime hüvasti nagu tüüpilised eestlased. Aga ehk nii ongi parem. Nii ei võta ma endaga kaasa pisaraid ja kaotusvalu vaid ainult parimad soovid ja teadmise, et vanemad usuvad minusse. Nad teavad, et saan hakkama. Oleks mul endalgi sama teadmine...

Riia lennujaamas istudes ja oodates käis mu peast läbi ainult üks küsimus: millal paanika kohale jõuab? See peaks ju millalgi tulema. Lähen aastaks kodust ära – terveks aastaks! – kohta, kus ma ei tunne kedagi ning hädavaevu pursin keelt (vaatame tõele näkku: ma olen pea kõik ära unustanud). Paanika? Kus sa oled? Sa peaks ju siin olema... Millal sa plaanid võsast välja karata ja mulle nuiaga äsada? Ära tule mulle ometi väitma, et sa ei kavatsegi oma nägu näidata. See oleks tõepoolest esimene kord.

Helsingi lennujaama jõudes oli olukord suuresti sama: mina olin ikka veel ükskõikses (vahest veidi melanhoolses) meeleolus ja kõik sujus nagu lepase reega (mitte et  ma lepastest regedest midagi teaks). Ausalt öeldes sujus kõik liigagi hästi. Ajusopis tekkis mul kuri kahtlus, et kuskil kaugel eemal hõõrub universum käsi kokku ja mõtleb välja mingit salakavalat plaani, kuidas mulle tulist sütt näkku visata nii, et ma seda kunagi tulemas ei näeks. Universum on tõbras – sellest olen juba ammu aru saanud.