Kodu, kallis kodu

Nagoyasse jõudes laabus kõik täpselt sama kergelt ja valutult nagu varem. Sain kohvri kätte, käisin tollist läbi ja ühtäkki olingi kahe jaapanlanna ja kahe soomlanna seltskonnas, kes kõik suundusid minuga samasse kohta. Jaapanlannad olid tuutorid ning soomlannad üliõpilased nagu minagi. Üks neist oli ka aastases programmis; teine plaanis jääda neljaks kuuks. Oli kena teada, et mina pole ainuke põhjamaalane, kes tee Nagoyasse leidis.

Kambakesi suundusime esmalt rongi peale, mis meid Nagoya linna sisse viis, ja seejärel tuli meile vastu lennujaama takso, kuhu kõik meie suured kohvrid peale mahtusid. Pool tundi hiljem seisime juba suure valgetest tellistest korterelamu ees pisikeses kõrvaltänavas. Meile tulid vastu maja eest vastutavad töötajad, kes näitasid meile eluruume, postivahesid, andsid kätte võtmed ja lasid meil siis kohvrid tubadesse tassida. Enne lahtipakkimist otsustasime teiste, vanemate tudengitega väikese jalutuskäigu teha ning lähimast poest veidi toitu osta.

Lõpuks, kui vajalikud asjad olid ostetud ja mul oli võimalus lõpuks ometi lahti pakkima hakata, seisin nõutult oma toas ja ootasin. Oli täiuslik hetk paanitsemiseks: olin lõpuks ometi kohal, täiesti üksinda, toas, millest pidi saama minu uus kodu. Aga mida ei olnud, seda ei olnud. Paanika ei peitnud ennast ei minu uues riidekapis ega voodi all ega isegi mitte vannis (jah, mul on vann). Selle asemel tundsin kerget... uhkust. Ah, miks seda? Noh, ma avastasin ootamatult, et vahelduseks oli mul ka natuke vedanud. Nimelt sain endale ühe parimatest tubadest kogu elamus. Lisaks sellele, et mul on täissuuruses külmkapp, kummut, täissuuruses peegliga riidekapp, mikrolaineahi ja juba eelmainitud dušš, on mul ka kitsas, aga enneolematult pikk rõdu. Tõsi, vaade ei ole midagi erilist: vastasmaja aknad ja meie endi hoone siseõu, aga vähemalt tähendab see seda, ei öösiti on mul päris rahulik magada. See siis oligi minu uus kodu. Lähedal kaks poodi (mõlemad avatud 24h päevas), ülikool 20 minuti kaugusel, postkontor samuti lähedal... Asi oli parem, kui arvasin.

Nii et täiesti ootamatult tabas mind paanika asemel hoopis rõõm. Konditsioneer, puupõrand, suur voodi... Mida mul veel vaja läks? Kõik tundus suurepärane.

Vastuse sain tualetti minnes. WC paber.

Kurat...