Kaastudengid vol.1: vapustav kolmik ja mina

Olen seda piisavalt kaua edasi lükanud, aga eks mul ole lõpuks aeg rääkida lähemalt oma kaastudengitest. Õppejõududest sai juba räägitud, nii et oleks ainult õiglane, et ma ka oma sõpradest lähemalt kirjutaksin.

Ausalt öeldes olin esimestel päevadel pärast kaastudengitega kohtumist veidi pettunud. Mitte sellepärast, et nad oleks ebameeldivad inimesed olnud – oh ei, kaugel sellest! Kõik olid väga kenad ja sõbralikud. Asi oli hoopis selles, et ootasin veidi... rahvusvahelisemat seltskonda. Arvasin, et kohtan inimesi igalt poolt Euroopast, Ameerikast ja erinevatest Aasiamaadest, aga meie grupp on hetkel parajalt kesine.

Põhiliselt on meil esindatud neli erinevat gruppi: ameeriklased (13), prantslased (4), soomlased (3) ja austraallased (2). Lisaks neile on meie hulgas veel üksik britt ja lõppeks ka mina – müstiline eestlane. Hämmastav, et siin on üpris palju soomlasi, aga mitte kedagi Saksamaalt või Hispaaniast või ükskõik kust mujalt Euroopast. Ju soomlastele meeldib siin.

Vaatamata sellele, et olin alguses veidi pettunud, muutus mu hoiak üsna ruttu, kui õppisin kaastudengeid paremini tundma. Sain aru, et ameeriklased võivad väga sõbralikud, naljakad ja huvitavad inimesed olla ning „lolli ameeriklase“ stereotüüp ei pea vähemalt nende suhtes paika. Ausalt öeldes eelistan siin olles pigem ameeriklaste kui teiste eurooplaste seltskonda – mitte et mulle eurooplased ei meeldis, ma saan ameeriklastega lihtsalt paremini läbi...

Pealegi on ameeriklased minust parajas vaimustuses, sest minu inglise keele oskus hämmastab neid. Päris tihti tuleb ette, et ma ütlen midagi, kasutades enda arvates väga lihtsat sõnavara, ja saan šokeeritud pilgu osaliseks. „How do you know that?“ on kordumakippuv küsimus sellistes olukordades. Lisaks sellele olen ameeriklaste inglise keelt parandama hakanud, sest tihti on neil teatud sõnade hääldamise ja kirjutamisega raskusi. Samas, sõnad nagu ’astronomical’ või ’laughing’ ongi veidi keerulised...

Veel üks asi, mis mulle ameeriklaste juures meeldib, on see, kui abivalmid nad on. Sain sellest aru, kui septembri viimasel nädalal haigeks jäin. See ei olnud midagi erilist – tavaline külmetus nohu, köha ja kurguvaluga. Läksin koolist poole päeva pealt koju, sest olin lihtsalt liialt väsinud, et kauem vastu pidada. Suundusin tagasi korterisse ja tukkusin veidike, et end koguda. Umbes tund aega hiljem kõlas uksekella helin ning kui selle avasin, seisis koridoris Rachel, Connecticutist pärit ameeriklanna, kaasas taskurätikarp, pakk külmetusteed ja kaks sidrunit. Lisaks kõigele sellele oli ta valmis otsekohe poodi jooksma, kui veel midagi vajasin. Tema polnud ainuke. Ka Mary ja Brenda käisid läbi ja uurisid, kas vajan midagi ning kuidas mul läheb. Ja ometi olin vaid veidi külmetunud... Kõigist ameeriklastest on need kolm tüdrukut minu kõige lähedasemateks sõpradeks saanud.

Rachel, nagu ma juba mainisin, on Connecticutist, üpris New Yorki lähedalt. Ta on äärmiselt hoolitsev – iga kord, kui keegi haigeks jääb, on ta valmis kohe appi tõttama – ja ka väga usklik. Ta käib iga pühapäev kirikus ja tegeleb peaaegu nagu misjonäritööga. Lisaks sellele on ta väga suur anime ja manga fänn: tema toas on juba terve riiulitäis mangasid, DVDsid, CDsid ja kujukesi erinevatest anime’dest. Aga minu jaoks on kõige huvitavam asjaolu, et ta on ka kerge Eesti fänn. Jah, talle meeldib Eesti... Tema huvi sai alguse, kui ta Kerli lugudega tutvus ning sellest ajast alates on ta iseseisvalt järjest rohkem Eesti kohta välja uurinud. Ta tegi ülikoolis ühe aine raames isegi ettekande Eestist ja meie kultuurist! Nii tore on kohata kedagi, kes meist midagi teab...

Mary on Hawaiilt, täpsemalt Kauai saarelt, kus on umbes 60 000 inimest, nii et Nagoyas elamine on tema jaoks uus ja harjumatu kogemus. Ta on alati väga rõõmsameelne, lõbus ja ta suudab hularõngaga hämmastavaid asju teha. Jah, see on tüüpiline hawaiilase hobi, aga ma saan aru, miks see talle nii väga meeldib. Ausõna, mulle ei olnud õrna aimugi, mida kõike hularõngaga teha saab, enne kui Mary videot tema esinemisest nägin. See on lihtsalt vapustav... Maryga ei hakka kunagi igav ning ta on äärmiselt vaimukas, isegi kui ta ei ürita olla. Näiteks ei suuda ma ikka veel unustada, kuidas ta ühel päeval rõõmsalt teatas, et ta tahab veeloomaaeda minna.

„Veeloomaaeda?“ olin segaduses.

„Jaa – noh, see koht, kus kõik kalad ja delfiinid on...“

„Ee... akvaarium?“

„...jah...“

Brenda on Põhja-Carolinast ja ta on meist neljast kõige noorem – alles 19. Ta on lühike peenike tüdruk, kelle toitumisharjumused sarnanevad minu omadele: meile mõlemale meeldivad vürtsikad road, sibul, küüslauk ja sidrunimahl... kuigi selles osas teeb Brenda mulle kindlalt silmad ette. Sidrunimahl on loomulikult hea, aga ma pole kunagi varem kohanud inimest, kes suudab terve pudeli puhast sidrunimahla lihtsalt niisama ära juua - ilma et sööks midagi juurde või lahjendaks seda veega. Tuleb välja, et talle meeldivad happelised asjad. Lisaks sellele armastab ta maiustusi umbes sama palju kui mina.

Meie grupp on väga mitmekülgne ning vahetevahel on mul raske aru saada, kuidas nii erinevad inimesed võivad nii hästi läbi saada. Sest kuigi mul on nende kõigiga midagi ühist, oleme kõik äärmiselt erinevad. Igal juhul on kõik kolm suurepärased inimesed, kellega mul on alati lõbus. Lisaks sellele on mul nüüd ameeriklastest sõbrad, kes mind külla ootavad. Ma ei tea, kuidas ja millal mul see õnnestub, aga olen endale eesmärgiks võtnud kõiki kolme millalgi külastada. Hawaii on kindlasti koht, kus ma tahan ära käia, ning kui mul juba Ameerikas ööbimiskoht olemas on... võiks siis ka seal juba ära käia. 

Vasakult: Mary, Rachel, Brenda

Et see postitus liialt pikaks ei veniks, jätan oma loo siin pooleli. Kui aega saan, räägin lühidalt ülejäänud ameeriklastest, prantslastest ja ka meie põhjanaabritest. 

Segadused Sakaes

Nagu igal nädalavahetusel suundusime ka sel laupäeval kesklinna – lihtsalt selleks, et veidi aega veeta ja kostüüme otsida. Tegelikult oli meil selleks nädalavahetuseks planeeritud reis Naganosse, aga kuna meid ähvardas järjekordne taifuun, lükati see edasi. Nüüdseks olen aru saanud, et ’taifuun’ tähistab Jaapanis ilusat päikesepaistelist päeva – vähemalt praegu on selline mulje jäänud. Iga taifuun on siin paras naljanumber olnud ning ka sel nädalavahetusel oli laupäeval ilus päikesepaisteline ilm nagu tavaliselt taifuuni ajal. Ausõna, see hakkab juba ärritavaks muutuma. Iga kord, kui mõni taifuun siiapoole teel on, hoiatatakse meid nädal aega ette ning kõik räägivad, kuidas see torm on suurem kui kõik eelmised ja hävitab pool linna. Ja lõpuks, kui see kohale jõuab, on ilm ilus, soe ja päikesepaisteline nagu kesksuvel. Jaapanlased ei saa ilmselt aru, milline üks taifuun olema peaks.

Aga see on kõik kõrvaline. Sakae on hämmastav koht: iga nädal õnnestub meil seal midagi huvitavat ja eriskummalist leida. Eelmisel nädalavahetusel näiteks toimus Oasis 21’s (suures ostukeskuses linna keskel) festival. Meil ei õnnestunud seda just eriti kaua jälgida, aga see, mida me nägime, oli... põnev. Nimelt oli laval punt tüdrukuid, kes laulsid Elvis Presley laule (muidugi ülirõõmsalt ja energilise rütmiga). Lisaks sellele esitasid nad traditsioonilise jaapani tantsukava vihmavarjude ja lehvikutega. Tants iseenesest oli väga kena, aga näitlemise eest nad küll punkte ei saanud. Nimelt oleks tants pidanud olema rahulik, kergelt melanhoolne ja graatsiline. Kuna tegemist oli aga pop-iidolitega, otsustasid nad meloodiast hoolimata kiiresti ja energiliselt liikuda ning loomulikult püsis nende nägudel barbie’lik naeratus. Pop-iidolid... ainult Jaapanis...

Sel nädalal üllatati meid aga sellega, et meie lemmikpoe ees oli kamp protestijaid ruuporite ja flaieritega. Nad karjusid midagi jaapani keeles ja kuigi me ei saanud sellest väga hästi aru, jäi üks sõna selgelt kõlama: Ameerika. Minuga koos olevad ameeriklased olid veidi murelikud ja kui meile protestijatest mööda minnes flaierid kätte surutud, kasvas nende rahutus veelgi. Nimelt oli flaieri paela suurelt Surm joonistatud ning kuigi suurem osa tekstist oli arusaamatu, oli seal inglise keeles kirjas: ’World War III has already started’. Olgu, nii et kui nende karjumine Ameerika teemal ei olnud ilmselt kõige positiivsem... Vahetevahel on hea eurooplane olla. Mitte et jaapanlased vahet teeksid – välismaalane on välismaalane ja tõenäoliselt ameeriklane.

Mõni tund pärast Sakaesse jõudmist läks meil kõht tühjaks, nii et otsustasime väikese lõunapausi teha. Läksime juhuslikku itaalia söögikohta ning esitasime oma tellimuse: kaks pitsat, üks salat, üks supp, üks doria ja õlu. Lihtne, kas pole? Asusime ootama ning veetsime aega lobisedes. Mõne aja pärast tuli ettekandja juba tagasi... kahe supiga...

Okeeei, see oli veider, aga eks sellised asju ikka juhtub. Mary alustas oma supiga ja mina ja Brenda jätkasime ootamist. Paar minutit hiljem tuli ettekandja tagasi salati ja... küüslaugusaiadega? Mida...? Teatasime jälle, et teine roog ei olnud meie tellitud ja ettekandja haihtus tagaruumi. Mõne minuti möödudes tuli ta tagasi kahe pitsaga ja seejärel ilmus lauale ka minu doria... ja grillkana? Mitmes kord see juba oli? Pidime taaskord teada andma, et tegemist ei ole meie tellimusega ning hetk hiljem tuli ettekandja tagasi kahe tšekiga. Mõlemale oli märgitud meie laua number, kuid ühel tšekil olid kirjas täiesti suvalised asjad, mis ei olnud kohe kindlasti meie tellitud. Andsime märku, et tegemist ei ole meie tellimusega ja ettekandja kadus taas kööki. Arvasime, et sellega on lugu lõppenud, sest olime kõik tellitud asjad kätte saanud, kuid mõne minuti pärast ilmus meie laua juurde taaskord ettekandja, ühes käes taldrik pastaga, teises käes veiselihapraad. Olgu, see muutus juba naeruväärseks!

Olen alati arvanud, et jaapanlased on väga organiseeritud ja teenindus peaks siin väga ladusalt sujuma, nii et selline olukord oli minu jaoks täiesti ootamatu. Midagi sellist pole minuga mitte kunagi juhtunud, mitte üheski söögikohas. Jah, paar-kolm korda on juhtunud, et minu tellimusega on väike segadus, aga et mulle tullakse järjekindlalt kellegi teise toitu pakkuma... See on lihtsalt uskumatu. Kui ma oskaksin jaapani keelt veidi paremini, oleksin kellelegi kaevanud, sest ausalt öeldes muutus see olukord üpris kiiresti tüütuks. Aga kahjuks (või teenindajate õnneks) ei saanud ma seda teha. Vähemalt võtsid nad meie arvest ühe pitsa hinna maha – ilmselt selleks, et vabandada – aga ametlikku vabandust me siiski ei saanud. Nojah, vähemalt saime me midagigi... 

Jalgratturitest ja inimestest

Siia jõudmisest saadik olen kümnete jaapanlastega kohtunud – enamasti koolis, kuid ka täiesti juhuslikult restoranides, tänaval või kolmandate isikute kaudu. Pärast minu nime ja kodumaa kohta pärimist, on järgmine küsimus tavaliselt: „Mida sa siin teed?“  ja seejärel „Mis sind Jaapani juures kõige enam üllatas/mis sulle kõige rohkem meeldib?“ Tüüpilised küsimused, mida välismaalaselt küsida, aga pooleteise kuuga on minu vastused kardinaalselt muutunud.

See ei ole minu esimene kord Jaapanis – aasta tagasi olin Hokkaidol ja see oli üks parimaid kogemusi mu elus. Kui keegi oleks mult seda eelmisel aastal küsinud, oleks mu vastused olnud järgmised:

Mis mind kõige rohkem üllatas? – See, kui sõbralikud ja lahked inimesed on. Arvasin enne Jaapanisse jõudmist, et jaapanlased pelgavad ja väldivad välismaalasi, aga Hokkaidol avastasin, et külades ja väikelinnades olen ma nagu superstaar: inimesed tahavad minuga suhelda ja pakuvad mulle igasugu asju.

Mis mulle kõige rohkem meeldis? – See, kui turvaliselt ma end siin tundsin. Võisin keset ööd jalutama minna, ilma et oleksin pidanud muretsema või kartma. Kindlasti on ka Jaapanis hulganisti kurjategijaid, kuid ma tundsin alati, et nad on minust kaugel. Kõik oli nii tore ja turvaline ja inimesed olid nii, nii head...

Nüüd, siin elades, on mu arvamused ja vastused muutunud, sest saan paremini aru, mida elu suurlinnas tegelikult tähendab. Jaapanlastega rääkides olen vastan samuti nagu eelmisel aastal, aga sisimas on minu hoiakud oluliselt erinevad. Alustame positiivsest, sest sellest on kõige kergem rääkida.

Mis mulle siin kõige rohkem meeldib?

Ausalt öeldes: toit. Jah, tundub tobe vastus, aga nii see on. Toit on siin suurepärane ja ma ei räägi ainult sushist ja okonomiyakist. Ma pole siia jõudmisest saadik maitsnud midagi, mis poleks mulle meeldinud. Ausalt! Isegi kui teen kodus süüa, on tulemus suurepärane, sest kastmed ja vürtsid, mida siin kasutatakse, viivad keele alla. Ma pole saanud midagi, mis oleks olnud maitsetu või ülesoolatud või liialt rasvane. Ausalt, jaapanlased oskavad kokata. Ühel heal päeval võtan ennast kokku ja teen kokkuvõtte kõigist suurepärastest asjadest, mida olen siin proovinud.

Mis mind aga kõige rohkem üllatas?

See ei kõla just kuigi hästi, aga ausalt öeldes olen äärmiselt üllatunud, kui ebaviisakad jaapanlased tegelikult on. Ärge saage minust valesti aru: olen kohanud väga palju kenasid jaapanlasi, kes on minuga väga viisakad olnud, aga selles seisnebki probleem. Jaapanlased on suheldes väga viisakad – kogu nende keel on üliviisakas. Aga tänaval kõndides, poodi minnes või restoranis istudes on aru saada, et suurem osa jaapanlasi ei salli välismaalasi ning nad ei suuda seda varjata. Nad ei tule mind solvama ega tee mulle midagi. Oh ei, jaapanlased on passiiv-agressiivselt ebaviisakad. Nad ei saa endale emotsioonide otsest väljendamist lubada.

Esiteks on põrnitsemine väga tavaline – nii koolis kui tänaval kui poes... Igal pool on tunda, kuidas kümned silmapaarid mind jälgivad. Olgu, see on veidi ebamugav, aga ma tulen sellega toime. Koolis olen mitu korda kuulnud, kuidas tudengid kasutavad minu ja teiste välisüliõpilaste kohta sõna ’外人’ (gaijin) . Tehniliselt on see lühendatud vorm ’välismaalasest’ (gaikokujin), aga sel sõnal ei ole just kõige positiivsem varjund. Seda enam, et esimese kanji tähendus on ’väljas’. Ehk siis ’inimene väljast’. Lisaks sellele kuulsin korra, kuidas üks jaapanlasest tudeng sõpradele seletas, et me (välistudengid) oleme „kahtlased“. Ilmselt oli ta kindel, et me ei saa tema jutust aru.

Igal pool, kuhu me läheme, hoitakse meist eemale. Metroos ei taha keegi meie kõrvale istuda, rahvast täis liftis on meie ümber kena tühi sõõr ja loengutes ei taha pea ükski jaapanlane meile läheneda. Aga see kõik kahvatub selle kõrval, mis liikluses toimub.

Ausalt öeldes ei oleks ma kunagi arvanud, et jaapanlased on liiklused nii hoolimatud ja ebaviisakad. Autojuhid on kõigi teistega võrreldes isegi kenad inimesed, kuigi nad on natuke toored ja ettearvamatud. Jalakäiad aga võivad täiesti vabalt sind tänaval müksata või sulle peaaegu et otsa kõndida ning siis täiesti ükskõikselt oma teed jätkata, ilma et vaataksid kordagi tagasi. Poodides on riiulite vahel raske liikuda, sest jaapanlased kas nügivad sind ärritunult eest või siis seisavad täie rahuga keset kitsast vahekäiku, nii et neist ei saa ei üle ega ümber. Siin on paljudel noortel kombeks just ukseavades koguneda ja rahulikult juttu puhuda, blokeerides sellega tee kõigile, kes tahavad neist mööda saada.

Kõige kohutavamad on aga jalgratturid. Ma pole rattureid kunagi eriti armastanud, sest nad jäävad kogu aeg ette ning teevad liiklemise mõttetult keeruliseks. Siin on nad aga täiesti uskumatud! Tundub, nagu unustaks jaapanlased jalgratta selga istudes kogu ülejäänud maailma: ainult nemad eksisteerivadki ning neil on alati eesõigus. Nad võivad täie rahuga mööda rahvarohket tänavat mäest alla kihutada, ilma et iseenese või kellegi teise heaolust hooliksid – jalakäijad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kui nad ette jäävad, on see ilmselgelt nende süü. Mulle on juba kümneid kordi peaaegu otsa sõidetud ning iga korraga hakkan üha enam jalgrattureid vihkama. On täiesti uskumatu, kuidas nad tõesti mitte millestki ega kellestki ei hooli, kui kord juba ratta selga saavad. Ja loomulikult on vaja igale poole ratast vedada: isegi kõige rahvarohkemad šoppingu-tänavad on jalgratturite arvates suurepärased kohad sõitmiseks. Ja muidugi ei saa nad keset rahvasumma ratta seljast maha tulla, oh ei! Parem on väga aeglaselt edasi vändata, sõites jalgsikäijatele peaaegu otsa ja muutes liiklemise mõttetult raskeks. Neetud jalgratturid! Ühel heal päeval lükkan ma ühe neist lihtsalt heast peast ümber ja naeran.

Ärge saage valesti aru – ma armastan Jaapanit ikka veel. Siin on väga mõnus ja huvitav elada ja iga päev on seiklus ning ma olen kohanud väga palju toredaid ja sõbralikke jaapanlasi. Ma ei kahetse karvavõrdki, et otsustasin siia õppima tulla. Aga sellegipoolest on raske eitada, et inimesed on siin ootamatult ebaviisakad, eriti võrreldes eelmise aastaga. Võib-olla on asi selles, et olen suurlinnas ja rahvas ongi siin natuke... külmem? Kurjem? Igal juhul olen jaapanlastes kergelt pettunud. Ksenofoobia lokkab siin nagu umbrohi hooletusse jäänud aiamaal ning inimesed isegi ei püüa vanadest eelarvamustest lahti saada. Oh, kuidas ma igatsen Hokkaidot! Mul on tunne, et peaksin sinna tagasi minema – lihtsalt selleks, et taastada usk jaapanlastesse. 

Tere tulemast!

Tuleb välja, et sügis on Jaapanis taifuunihooaeg ja tormid on siin sel perioodil tavalised. Nii ei olnud kuigi üllatav, kui kolmapäevaks uut taifuuni lubati. See torm tõotas eelmistest suurem tulla ning juba teisipäeva pärastlõunal jõudis tugev vihmasadu meieni. Sadu paistis iga tunniga üha tugevnevat ja öö saabudes hakkas tugev tuul aknaruute raputama ja puude oksi murdma. Ja see oli alles esimene päev. Koolist saadeti meile teade, et tormi tõttu võivad järgmise päeva loengud ära jääda... ja loomulikult täitis see teadaanne meid suurima rõõmuga.

Nimelt oli meile kolmapäevaks määratud kohtumine dekaaniga. Pidime ennast ilusti riidesse panema ja ennast kooli juhtkonna ees jaapani keeles tutvustama. Mitte keegi meist ei oodanud seda üritust – enese tutvustamine on niigi tüütu, aga teha seda üliformaalses keskkonnas, kus väikseimgi eksimus on äärmiselt ebaviisakas... See kõlas hirmuäratavalt, aga kuna väljas märatses torm, olime kindlad, et kohtumine lükatakse edasi. Läksin rahuliku südamega magama ja püüdsin uinuda, kuid tuule ulgumine tegi selle äärmiselt raskeks. Otsustasin sellega siiski leppida – lõppude lõpuks päästis torm mind väga ebamugavast kohtumisest. Loodetavasti...

Ja siis jõudis kätte kolmapäev. Hetk pärast ärkamist oli mul tahtmine rusikaga vastu seina virutada ja ilmataadile vihane kiri saata. Tõsiselt, Jaapan? Seda nimetate te taifuuniks?! Taevas ei olnud ainsatki pilvetupsukest, päike säras rõõmsalt erksinises taevas ning kuigi väljas puhus üpris tugev tuul, ei olnud see midagi ebanormaalselt. Ja seda nimetatakse siin taifuuniks... Neetud jaapanlased!

Olin ennast juba mõttes vabaks päevaks ette valmistanud, nii et olin äärmiselt pettunud, kui kolmapäev oli suviselt ilus. See sai ainult tähendada, et nii loengud kui kohtumine dekaaniga olid veel kavas. Hakkasin vihaselt kotti kokku pakkima ja riideid valima, kui sain koolilt järjekordse sõnumi. Tormihoiatus oli ikka veel jõus. Loengud jäid ära. Loengud... jäid ära... Tänu jumalale! Aga kohtumine dekaaniga oli ikka veel kavas. Oh jah... eks ma pidin sellega lihtsalt leppima. Vähemalt sain ma poole päevast vabaks.

Suundusin 12 paiku kooli, kus meid juba oodati. Selleks, et kõik ladusalt sujuks, pandi meid kenasti nimekirja alusel järjekorda, et kõik teaksid, millal nad ennast tutvustama peavad. Ja niimoodi hanereas juhatati meid kenasti teise hoonesse, kus me üksteise järel dekaani kabinetti valgusime. Kõik oli väga efektiivselt organiseeritud: istusime üksteise järel suure laua ümber ja kui oli aeg rääkida, tõusime püsti ja tutvustasime end. Enese tutvustamisega alustasid aga juhtkonna liikmed, eesotsas dekaaniga.

Muidu olid tutvustused tüüpiliselt ametlikud: nimi, ametikoht, tüüpilised viisakusväljendid jne. Ja siis jõudis järjekord asedekaani kätte, kes pärast nime ja ametikoha ette vuristamist teatas, et ta on väga õnnelik, et Chukyo ülikoolis käib nüüd ka üks eestlane. Esimene eestlane, kes kunagi Chukyo ülikooli sattus.  Minu suureks üllatuseks, teatas ta, et ta on korra isegi Eestis käinud ja järgmise asjana ütles ta päris heas eesti keeles:  ’Tere tulemast!’

Jah, suurem osa inimestest siin ei tea, kus Eesti on. Suurem osa neist ei tea isegi seda, et Eesti eksisteerib. Ja just sel põhjusel oli nii liigutav kuulda eesti keelt jaapanlase suust. Isegi selline lühike tervitus on minu jaoks suur asi. Pärast seda ei olnud ma ennast tutvustades pooltki nii närviline alguses. Sest ma teadsin, et isegi kui puterdan või veidi eksin, on ruumis vähemalt üks jaapanlane, kes mind fännab.

Pärast kohustusliku grupipildi tegemist anti meile kätte tasuta T-särgid. Seejärel pidime dekaani tänama. Ütlesime kõik kooris tänusõnad ja kummardasime kenasti... valele inimesele. Kummardasime ühele kooli juhtkonna liikmele, aga selgus, et dekaan seisis otse meie selja taga. Oh jah... eks igaüks teeb vigu. Ja dekaan ei pannud seda pahaks, nii et kõik oli korras. Eksimine on inimlik...

Väike vahepala: kuu aega Jaapanis

Kui Grete koolimajja jõudis, oli ta juba kuu aega Jaapanis olnud. Oota... mida?

Jah, täiesti ootamatult, ilma et oleksin arugi saanud, oli käes 16.oktoober ja Jaapanisse saabumisest oli juba üle kuu aja möödas. Täitsa huvitav, aga aeg möödub siin imekiiresti ja täiesti märkamatult. Enne Jaapanisse jõudmist tundus 11 kuud nagu ilmatu aeg – nüüd aga paistab see kaugelt liiga lühikese perioodina. Olen kindel, et suvi jõuab liiga ruttu kätte ja enne, kui arugi saan, on minu aeg Jaapanis möödas. Alles nüüd saan aru üheks semestriks tulnud tudengitest, kes kurvastavad, et neil ei ole aega Jaapanis midagi lõbusat teha. Tõesti, kooli kõrvalt on raske leida ringi rändamiseks head aega. Tänu jumalale, et otsustasin aastaks tulla! Vähemalt on mul kevadvaheajal piisavalt aega, et veidi turismi teha.

Aga kas ma olen siis lõpuks Jaapani eluga harjunud? Ausalt öeldes... ma ei tea. Jah, mul on tekkinud mõned kindlad harjumused: iga nädal vaatan sõpradega mõnd filmi või animed, nädalavahetustel lähme linna avastama või teeme midagi lõbusat, koolis on hakanud kerge rutiin tekkima... Aga kõik on siiski ikka veel uus ja harjumatu. Olen hetkel veel selles perioodis, kus ma ei tunne ennast enam nagu turist, aga samas ei ole ma kohe kindlasti mitte kohalik. Olen midagi vahepealset. Midagi ebatavalist... ja seetõttu ei ole ma kunagi eriti üllatunud, kui kohalikud mind kui ilmaimet (või loomaaiast jalga lasknud elukat) põrnitsevad.

Niinimetatud „ilmutus“, mis eelmise semestri tudengeid tabas, ei ole veel minuni jõudnud. „Ilmutuseks“ nimetavad nad hetke, kus nad said lõpuks ometi aru, et see, mis nende ümber toimub – Jaapani elu ja olu – ongi uus norm. Mina ei ole sellest veel täielikult aru saanud – küll aga olen ma eluga niivõrd harjunud, et tunnen ennast nüüd üpris mugavalt. Kasutan kooli jõudmiseks vähetuntud otseteed (mis viib läbi surnuaia), suudan lähimad toidupoed ja restoranid üles leida, tean, kus on postkontor ja kuidas metroos liigelda... Ma tean, kuidas suurema vaevata punktist A punkti B jõuda ja ausalt öeldes on see päris hea tunne. Vahetevahel näen linna peal turiste, kes tunduvad olevat eksinud ja segaduses. Vähemalt ei ole ma enam üks nendest. Aga kas ma olen siinse eluga harjunud? Vaevalt... Ma arvan, et ma harjun Jaapaniga alles siis, kui suudan poes ennast arusaadavaks teha ja müüjatest aru saada. Alles siis, kui ma suudan rahuldaval tasemel suhelda, võin ma ennast täieõiguslikuks pseudo-kohalikuks lugeda. Aga selleks kulub veel aega. Ausalt öeldes on mul tunne, et mu jaapani keel käib iga nädalaga järjest alla... või üritavad jaapanlased mind lihtsalt segadusse ajada. Jumal teab... jaapanlased on salakavalad tegelased - neist võib kõike oodata. 

Jumalik liha ja veidrad kohtumised

Ühel heal õhtul otsustasin Rachel’i, oma ameeriklasest sõbranna, ja Ai, tema tuutoriga, õhtustama minna. Jaapani toidud on jumalikud ning iga kord, kui keegi küsib minult lemmiktoidu kohta, on mul vastamisega tõsiseid raskusi. Kõik on siin lihtsalt nii maitsev! Ka sel õhtul oli mul raske otsustada, mida süüa soovin. Oleksin võinud klassikalise sushi valida või alati maitsva okonomiyaki kasuks otsustada, kuid siis taipasin, et võiksin midagi uut proovida. Uut ja huvitavat. Mulle meeldib toiduga eksperimenteerida ja uusi asju proovida... Nii et kui Ai pani ette, et võiksime shabushabut sööma minna, olin kahe käega poolt.

Shabushabu on jaapani stiilis kuum pada. Tegemist on toiduga, mis kuni hilise ajani oli jõhkralt kallis ning vastavad restoranid olid mõeldud ainult kõrgklassile. Nüüd on see aga ka „lihtrahva“ sekka jõudnud, nii et meil avanes võimalus seda üpris madala hinna eest proovida. Shabushabu restoranid on väga privaatsed – igale külastajate grupile (ja tegemist on alati kas paaride või gruppidega, sest see pole toit, mida üksi süüa) on mõeldud eraldi boks, mida eraldab ülejäänud restoranist õhuke bambuskardin. Laua keskel on gaasipõleti, mille otsa on asetatud hiiglaslik kauss. Sellesse kausi kallatakse puljong ja lisatakse mõned vetikaviilud – maitse andmiseks. Seejärel pannakse põleti tööle ja oodatakse, et puljong keema läheks.

Aga mis see shabushabu siis tegelikult on? Noh... see võib olla ükskõik mis. Pärast põleti süütamist võid lauda tellida piiramatul hulgal juurvilju, liha, nuudleid, tofut jne. Kõik koostisosad visatakse puljongisse, oodatakse veidi, et need valmiks, ning siis haaratakse need pulkade (või kahvliga) välja ja pistetakse nahka. Lauas on ka mitu kastmekausikest, et toitu huvitavamaks teha. Ja see ongi kogu asja idee: sa istud lauas ja keedad endale ise toidu valmis.

Kõlab ehk lihtsalt ja labaselt, aga see on hämmastavalt lõbus. Lisaks sellele on täiesti mõistetav, miks see nii kallis on: pooleteise tunni jooksul võid tellida nii palju liha/juurvilju kui tahad ning liha on täiesti jumalik. Õhukesed viilud, mis pärast puljongisse viskamist imepehmeks ja mahlaseks muutuvad. Ma pole ammu nii head liha saanud. See oli lihtsalt jumalikult pehme ning kui see kergelt kastmest läbi lasta, oli maitse võrratu. Olin Ai valikuga väga rahul – paremat kohta oli raske ette kujutada.

Järgmisel päeval suundusin sõbrannadega taaskord kesklinna, sest otsisime Halloweeni jaoks kostüüme. Sel päeval juhtus kaks väga eriskummalist asja. Esimene üllatus tabas meid siis, kui leidsime suurepärase valikuga kostüümipoe, kus müüdi ka parukaid... ja avastasime, et me ei tohi midagi selga proovida. Jah, riiulitel oli suurelt kirjas, et riiete selga proovimine on keelatud. Ja parukaid ei tohtinud me isegi puudutada mitte. Okei, huvitav kogemus riidepoes... aga see polnud kõige veidram asi sel päeval.

Pärast poeskäiku suundusime kesklinnas oleva vaateratta poole. Tahtsime sellisel ilusal päeval kogu kesklinnale pilgu peale visata. Olime parasjagu poolel teel, kui meile tulid vastu kaks umbes meievanust tüdrukut, kes olid ilmselgelt välismaalased. Kesklinnas pole välismaalaste nägemine just kuigi haruldane, aga ebatavaline oli see, et meieni jõudes tervitasid nad meid valjult.

„Oi tere! Kuidas läheb?“ tuli ootamatu küsimus, kui tüdrukud meieni jõudsid.

Jäime üllatunult seisma, sest arvasime, et tegemist on turistidega, kes tahavad teed küsida või lihtsalt head nõu. Selle asemel tuli välja, et tegemist on ukrainlannadega, kes tulid Jaapanisse õppima. Nad ei täpsustanud, millises koolis nad käivad, aga küsisid see-eest meie kohta. Tunnistasime ausalt, et oleme samuti üliõpilased ning käime Chukyo ülikoolis. Tüdrukud rääkisid, et elavad jaapani perekonna juures, kuid selleks, et end ülal pidada, valmistavad nad igasugu nipsasjakesi ja müüvad neid tänaval. Sellest rääkides lükkasid nad meie nina alla karbikese erinevate mobiiliripatsite ja muu kraamiga – kõik käsitöö.

 Järsku, samal ajal kui tüdrukud meile oma käsitööd tutvustasid, astus meie juurde tõmmu nahaga pikk välismaalasest noormees, kes küsis meie käest jaapani keeles, kus on Kamimaezu. Veider. Miks peaks üks välismaalane meie – samuti välismaalaste – juurde tulema ja meilt jaapani keeles midagi küsima? Küsimus tuli nii ootamatult, et meil kulus aega, enne kui vastata jõudsime, ja selleks ajaks läks noormees inglise keelele üle ja kordas küsimust. Teatasime, et ta peab metroosse minema ning sama järsku, kui ta oli ilmunud, kadus noormees meie vaateväljast. Ukraina tüdrukud aga jätkasid oma asjade pakkumist. Teatasime neile, et meil ei ole sularaha (mis oli vale, aga me tõesti ei vajanud nende nipsasjakesi) ja jätkasime oma teed. Alles veidi hiljem saime aru, kui veider see olukord oli.

Kaks ukrainlast pakuvad arvatavatele turistidele oma toodangut. Ligi astub suvaline välismaalane, kes küsib midagi jaapani keeles, kuigi on selge, et me pole kohalikud. Lisaks sellele räägib ta tegelikult ka inglise keelt. Miks siis...? Kui selline asi oleks Euroopas juhtunud, oleksin ma taskuvargaid kahtlustanud, aga siin... Osa minust usub, et tegemist oligi taskuvarastega. Kellelgi meist ei olnud midagi kadunud, nii et asi lõppes hästi. Ja ehk see oligi ainult veider kokkusattumus ja tüdrukud püüdsid ainult veidi raha teenida. Aga... Skeptik minus usub, et välismaalasest noormees oli tüdrukutega mestis ja nende plaan meie rahakotid pihta panna läks mingil põhjusel vett vedama. Võib-olla olen liiga küüniline, aga mul on raske uskuda, et see oli ainult üks suur veider kokkusattumus. Igal juhul lõppes kõik hästi, nii et pole vaja selle üle enam pead murda. Aga kui tüdrukud tõesti olid taskuvargad, on see lihtsalt naljakas. Isegi Jaapanis on kurjategijad Ida-Euroopast - sest inimeste petmine on jaapanlaste jaoks ebaviisakas.