Lühikokkuvõte kevadvaheaja lõpust

Olen seni kohutavalt laisk olnud ja blogi hooletusse jätnud, kuid loodan, et mul õnnestub end nüüd kokku võtta. 

Korea reisi viimase päeva kohta pole just palju rääkida. Veetsime päeva suveniire otsides ja muidu mööda poode konnates - olin selleks ajaks kohutavalt haigeks jäänud, nii et pidin iga natukese aja tagant maha istuma ja end koguma. Mul pole õrna aimugi, kuidas selle päeva üle elasin ning ega ma selle kohta just palju ei mäleta. Jõudsime kuskil seitsme paiku ööbimiskohta ning mina ronisin otsekohe voodisse. Ärkasin kuskil keskööst, sest olime otsustanud öise bussiga lennujaama sõita. Buss läks kella neljast ja jõudis kohale seitsmest - meie lend lahkus üheksast hommikul.

Pärast Jaapanisse naasmist oli mul kuskil kaks päeva, et end korralikult välja puhata ja toibuda. Seejärel jõudis juba mu ema Nagoyasse ning terve järgmine nädal oli sisustatud ohtra ringikondamisega. Käisime loomulikult Nagoya lossis, Osu piirkonnas ja Sakae teletornis, lähedalasuvas onsenis jne, kuid kõige meeldejäävam oli meie reis Kyotosse ja Narasse. 

Kyoto on palju vanem linn kui Nagoya ning seda oli ringi jalutades selgelt näha: arhitektuur oli tunduvalt traditsioonilisem, tänavad kitsamad ning metroosüsteem oli lihtsalt kohutav! Olles harjunud Nagoya loogilise ja lihtsa metrooga, oli Kyoto paras kultuurishokk. Sellegipoolest oli päris mõnus sellises vanas linnas ringi jalutada ning erinevaid templeid ja losse külastada. Loomulikult käisime kuldset paviljoni vaatamas, külastasime Kyoto lossi, Kiyomizu templit ning jalutasime Gioni linnaosas ringi. 

Üks kõige huvitavamaid kohti oli kindlasti Fushimi Inari tempel Kyoto lähistel. Tegemist oli templikompleksiga, mis on tuntud tuhandete torii väravate poolest, mis moodustavad mööda mäekülge üles templi juurde viiva tunneli. Tegemist on väga maalilise kohaga ning kui oleksime näiteks keskpäeval kohale jõudnud, oleksime ilmselt mäetippu roninud ja vaadet nautinud. Kahjuks jõudsime templi juurde alles pimedas ning olime selleks ajaks parajalt väsinud ja näljased ega soovinud nelikümmend minutit kestvat teekonda ette võtta. 

Nara oli Kyotost sootuks erinev: väiksem, rahulikum ja palju meeldivama õhustikuga. Nara on samuti äärmiselt vana - üks vanimaid linnu Jaapanis - ning seda oli ringi jalutades nii näha kui tunda. Minu Nara vaimustus on suuresti tingitud ka sellest, et see on ainus linn Jaapanis (ja võib-olla kogu maailmas), kus metskitsed jalutavad vabalt mööda tänavaid ringi. Tegemist ei ole paari-kolme kitsega - ei, Nara vanalinn kubiseb kitsedest, kes niisama ringi kondavad, päikese käes peesitavad ja turistide käest maiustusi nõuavad. Nende toitmiseks müüakse igal pool putkades spetsiaalseid soolaküpsiseid, kuid ausalt öeldes ei ole see kõige parem idee. Niipea, kui ühele kitsele küpsise andsin, ümbritses mind terve hord sarvilisi elukaid, kes mind nügisid, hammustasid ja lakkusid, et oma osa saada. Korraks oli mul hirm, et jään oma käekotist ilma. Need kitsed on inimestega nii harjunud, et nad on parajalt ülbeks muutunud... kuid nad on sellegipoolest imearmsad. 

Need kümme päeva, mis mu ema külas oli, olid äärmiselt lõbusad, mis sest et väsitavad. Sisustasime aja erinevate seiklustega, korraldasime ühe korraliku takoyaki-peo ning tutvustasin emale oma lemmikuid sushikohti. Loomulikult oli mul kahju, kui ta lahkuma pidi - tuba tundus äkitselt kohutavalt tühi ja vaikne - aga ma tean, et tal oli lõbus ja see on kõik, mis loeb.