Kirsiõite aegu....

Pea kõik on filmidest või sarjadest näinud, kui ilusaks Jaapan muutub, kui kirsid õitsevad. Linnu ja külasid kaunistavad tuhanded roosaõielised puud, mis muudavad kogu ümbruse muinasjutuliselt kauniks. Kahvatud õied kõrguvad peade kohal ja langevad iga tuuleiili toimel roosa vihmana alla. Kirsside õitsemise aeg on Jaapanis imekaunis ning loomulikult väga romantiline aeg. Loomulikult lähevad sel ajal kõik vähegi mõistlikud inimesed parki piknikule ja kirsiõisi vaatlema - kogu üritus kannab nime 'hanami' ning selle mõte on lihtsalt värskes õhus ning sõprade seltskonnas kirsiõisi imetleda. 

Ootasin seda aega pikkisilmi juba enne, kui Jaapanisse kohale jõudsin. Teadsin, et kevadel muutub kogu Nagoya linn maaliliselt kauniks ning et mul õnnestub nautida seda, mida olin varem vaid filmidest ja multikatest näinud. Olin veidi pettunud, kui avastasin, et kirsid õitsevad vaid maksimaalselt kaks-kolm nädalat, aga isegi see ei suutnud mu tuju rikkuda. See tähendas lihtsalt seda, et pidin nendest nädalatest viimast võtma ja iga päev kas parki minema või lihtsalt ümbruses ringi jalutama. 

Lõpuks jõudis aprill kätte ning puud, mis olid varem paistnud kui raagus skeletid, muutusid just kui võluväel. Kirsiõied olid äkitselt igal pool ning mina nautisin seda kaunist aega täiel rinnal. Läksin pea iga päev sõpradega parki, kus me tegime seda, mida jaapanlased tavaliselt hanami aegu teevad: istusime puude all, nautisime vaadet ja... jõime veini... 

Jah, kui nüüd aus olla, siis tegelikult on kogu see kirsiõite vaatlemine jaapanlaste jaoks lihtsalt ettekääne joomiseks. Pargid on täis kontoritöötajaid, kes lõunapausi ajal puude varjus kergelt napsitavad ja siis tööle naasevad, ning tudengeid, kellel pole midagi paremat teha. Oh, loomulikult oli ka lastega peresid, kes niisama piknikule tulid, aga traditsiooniliselt on hanami ja alkohol tihedalt seotud. Seetõttu otsustasime sõpradega, et läheneme kogu üritusele nii, nagu tüüpilised jaapanlased: haarasime matid, näksid ja alkoholi kaasa ning veetsime kaks nädalat parkides ilusat ilma, üksteise seltskonda ja kauneid kirsiõisi nautides. 

Võiksin kogu üritusest veel lähemalt rääkida, aga ma lasen videol enda eest rääkida. Pool sellest on pühendatud hanami'le, teine pool kõigele muule, mida me sel perioodil tegime (karaoke, takoyaki ja palju muud): https://www.youtube.com/watch?v=ugIrINKIQqs

Autor loomulikult minu kallis havailasest sõbranna, Mary. 

Lühikokkuvõte kevadvaheaja lõpust

Olen seni kohutavalt laisk olnud ja blogi hooletusse jätnud, kuid loodan, et mul õnnestub end nüüd kokku võtta. 

Korea reisi viimase päeva kohta pole just palju rääkida. Veetsime päeva suveniire otsides ja muidu mööda poode konnates - olin selleks ajaks kohutavalt haigeks jäänud, nii et pidin iga natukese aja tagant maha istuma ja end koguma. Mul pole õrna aimugi, kuidas selle päeva üle elasin ning ega ma selle kohta just palju ei mäleta. Jõudsime kuskil seitsme paiku ööbimiskohta ning mina ronisin otsekohe voodisse. Ärkasin kuskil keskööst, sest olime otsustanud öise bussiga lennujaama sõita. Buss läks kella neljast ja jõudis kohale seitsmest - meie lend lahkus üheksast hommikul.

Pärast Jaapanisse naasmist oli mul kuskil kaks päeva, et end korralikult välja puhata ja toibuda. Seejärel jõudis juba mu ema Nagoyasse ning terve järgmine nädal oli sisustatud ohtra ringikondamisega. Käisime loomulikult Nagoya lossis, Osu piirkonnas ja Sakae teletornis, lähedalasuvas onsenis jne, kuid kõige meeldejäävam oli meie reis Kyotosse ja Narasse. 

Kyoto on palju vanem linn kui Nagoya ning seda oli ringi jalutades selgelt näha: arhitektuur oli tunduvalt traditsioonilisem, tänavad kitsamad ning metroosüsteem oli lihtsalt kohutav! Olles harjunud Nagoya loogilise ja lihtsa metrooga, oli Kyoto paras kultuurishokk. Sellegipoolest oli päris mõnus sellises vanas linnas ringi jalutada ning erinevaid templeid ja losse külastada. Loomulikult käisime kuldset paviljoni vaatamas, külastasime Kyoto lossi, Kiyomizu templit ning jalutasime Gioni linnaosas ringi. 

Üks kõige huvitavamaid kohti oli kindlasti Fushimi Inari tempel Kyoto lähistel. Tegemist oli templikompleksiga, mis on tuntud tuhandete torii väravate poolest, mis moodustavad mööda mäekülge üles templi juurde viiva tunneli. Tegemist on väga maalilise kohaga ning kui oleksime näiteks keskpäeval kohale jõudnud, oleksime ilmselt mäetippu roninud ja vaadet nautinud. Kahjuks jõudsime templi juurde alles pimedas ning olime selleks ajaks parajalt väsinud ja näljased ega soovinud nelikümmend minutit kestvat teekonda ette võtta. 

Nara oli Kyotost sootuks erinev: väiksem, rahulikum ja palju meeldivama õhustikuga. Nara on samuti äärmiselt vana - üks vanimaid linnu Jaapanis - ning seda oli ringi jalutades nii näha kui tunda. Minu Nara vaimustus on suuresti tingitud ka sellest, et see on ainus linn Jaapanis (ja võib-olla kogu maailmas), kus metskitsed jalutavad vabalt mööda tänavaid ringi. Tegemist ei ole paari-kolme kitsega - ei, Nara vanalinn kubiseb kitsedest, kes niisama ringi kondavad, päikese käes peesitavad ja turistide käest maiustusi nõuavad. Nende toitmiseks müüakse igal pool putkades spetsiaalseid soolaküpsiseid, kuid ausalt öeldes ei ole see kõige parem idee. Niipea, kui ühele kitsele küpsise andsin, ümbritses mind terve hord sarvilisi elukaid, kes mind nügisid, hammustasid ja lakkusid, et oma osa saada. Korraks oli mul hirm, et jään oma käekotist ilma. Need kitsed on inimestega nii harjunud, et nad on parajalt ülbeks muutunud... kuid nad on sellegipoolest imearmsad. 

Need kümme päeva, mis mu ema külas oli, olid äärmiselt lõbusad, mis sest et väsitavad. Sisustasime aja erinevate seiklustega, korraldasime ühe korraliku takoyaki-peo ning tutvustasin emale oma lemmikuid sushikohti. Loomulikult oli mul kahju, kui ta lahkuma pidi - tuba tundus äkitselt kohutavalt tühi ja vaikne - aga ma tean, et tal oli lõbus ja see on kõik, mis loeb. 

Isiklik reisikorraldaja

Korealased on üldiselt väga hästi organiseeritud – saime sellest aru samal õhtul, kui jõudsime Daejeon’i.  Olime just pesust tulnud, kui Heeweon päris meie plaanide järele. Teatasime, et ega meil mingeid erilisi plaane polegi: tulime Daejeon’i lihtsalt asjaolude sunnil ning meil polnud õrna aimugi,  mida seal teha. Heeweon oli paar hetke üllatunult vait ja kadus siis kiiresti teise tuppa vanematega rääkima. Kuskil viisteist minutit hiljem tuli ta tagasi ja teatas, et meil on järgmiseks päevaks plaan olemas.

Ah? Meil? Minu teada pidi Heeweon kooli minema, aga... Ah, ta pidigi kooli minema. Aga plaan...? Tuli välja, et ta oli vanemate abiga minu ja Brenda järgneva päeva täielikult ära sisustanud. Nimelt ootas meid varajane lõuna tema ema ja vennaga ühes lähedalasuvas kohvikus. Seejärel pidime Daejeon’i jaama minema, kus meid viidi linnatuurile, mis kestis kella kaheteistkümnest poole viieni. Pärast seda pidime Heeweon’i endaga jaamas kokku saama ning ta lubas meid poodidesse viia. Okei, see oli ootamatu. Arvasin, et ta lihtsalt soovitab meile teatud kohti, kuhu minna, aga tema pani meile terve päevakava kokku. Heeweon oli nagu professionaalne reisikorraldaja: kõik oli ajaliselt paika pandud ning lõunasöök ja vaba aeg plaani sisse arvestatud. Olgu siis nii. Vähemalt ei pidanud me ise vaeva nägema ega kohalike vaatamisväärsuste kohta uurima - kõik oli meile ette-taha ära tehtud. 

Ärkasime järgneval hommikul varakult ja suundusime Heeweon’i ema ja noorema vennaga korterist viie minuti tee kaugusel asuvasse kohvikusse, kus meile pakuti tüüpilist korea nuudlirooga ja teed. Viimane oli minu jaoks äärmiselt teretulnud, sest olin viimase kahe päeva jooksul äärmiselt haigeks jäänud ning igasugune tegevus nõudis suurt pingutust. Lisaks sellele oli mu kurk paistes ja nina tilkus nagu katkine kraan. Püüdsin siiski head nägu teha ja kuulasin, kuidas Heeweon’i ema meile väga halvas inglise keeles seletas, miks sellel nuudliroal just selline nimi on ja mis meid linnatuuril ees ootab.

Lõunaga läks oodatust veidi kauem, nii et oleksime äärepealt linnatuuri bussist maha jäänud. Meie üllatuseks oli lisaks meile veel tervelt kaks inimest tuurist osa võtmas. Jah, tervelt kaks. Ilmselgelt polnud turismihooaeg veel alanud.  Vähemalt pöörati meile seda rohkem tähelepanu ning saime erikohtlemise osaliseks. Grupijuht seletas meile kenasti lahti, milles tuur seisneb, mida me teha saame ja kui kaua kõigega läheb.

Daejeon on üpris uus linn ning suurest teadusele keskendunud. Seal on äärmiselt palju erinevaid teadusinstituute, uurimiskeskusi ja mitu erinevat ülikooli, mis on valdavalt reaalkallakuga. Meid ootas ees külastus leiutistemuuseumisse, tähetorni, sõit läbi astrofüüsikainstituudi ja lõpuks jalavann. Okei, see viimane oli natuke veider ega sobinud väga hästi kavasse, aga polnud minu asi vinguda. Plaan oli juba tehtud.
Esimene pooltund möödus linnas ringi sõites. Daejeon on tõeline suurlinn ning kõik ehitised on nii uued ja hiiglaslikud nagu oleks linn alles mõnekümne aasta eest tühja koha pealt üles ehitatud. Kõik erinevad instituudid ja ülikoolid, millest mööda sõitsime, olid ülimodernse arhitektuuriga klaashooned, mis torkasid pilvelõhkujate ja ärihoonete vahel selgelt silma. Kogu sõidu ajal ei näinud ma ainsatki templit ega traditsioonilist hoonet. Võimalik, et olime lihtsalt vales piirkonnas, aga mul tekkis kerge kahtlus, et ehk neid ei olegi Daejeon’is.

Esimene peatus oli leiutistemuuseum. Tunniajase tuuri vältel saime erinevaid leiutisi proovida ning mänge mängida. Nägime, kuidas 3D prillid töötavad ning saime omaenda 3D filmis osaleda, korraldasime virtuaalse ilutulestiku, osalesime avariisimulatsioonis ning mängisime arvutimängu, kus tegelane jäljendas kõiki meie liigutusi, ilma et oleksime pidanud ühelegi nupule vajutama.

Järgmine peatus oli observatoorium, kus korea keeles rääkiv giid meile planeetide liikumise ja tähtede kohta midagi seletas. Mul pole õrna aimugi, millest ta täpselt rääkis, aga polnudki tähtis. Meil õnnestus läbi teleskoobi päikest lähedalt näha ning veidi hiljem viidi meid kuplialusesse saali, mis muutus tulede kustudes tähistaevaks. Meile näidati, kus erinevad tähtkujud asuvad ning millistest tähtedest need moodustuvad. Tekst oli loomulikult taaskord korea keeles, aga sellel polnud tähtsust. Nautisin lihtsalt vaikust, rahu ja imelist vaadet tähistaevale.

Viimane koht, kuhu meid viidi, oli Daejeon’i tuntud jalavann. Ootasin, et meid viiakse mingisse peenesse spaasse, kus saame käteräti ja kõik muu vajaliku, kuid selgus, et jalavann asus väljas. Keset linna oli väike haljasala, kus asusid pisikesed auravad tiigikesed, mille ääres inimesed istusid, jalad vees. Nii lihtne see oligi. Vesi tuli looduslikust kuumaveeallikast ning vaatamata sellele, et ilm oli üpris jahe, oli parajalt mõnus istuda jalad vees. Saime taaskord veidi puhata ning päikeselist jahedat talveilma nautida.

Pärast seda mitmetunnist retke olin parajalt väsinud ja kergelt näljane. Meid pandi taas jaamas maha ning lühikese ootamise järel saime kokku Heeweon’iga, kes meid õhtustama viis. Toit oli taas suurepärane – vürtsikas nuudli, juurviljaroog kalaga – ning taaskord anti meile võimalus seda ise valmistada. Seekord oli tegemist äärmiselt vürtsise roaga, mis oli minu jaoks isegi hea, sest tänu sellele sain jälle läbi nina hingata. Kahjuks ei teinud see mu kurgule erilisi teeneid.

Õhtu lõppes poodlemisega. Ekslesime maa-aluses kaubanduskeskuses ringi ja otsisime riideid ja jalateid, mis ei olnud kahjuks Jaapanis olevast kaubast märgatavalt odavamad. Siiski leidsime mõningaid ilusaid asju, kuid suveniiride ostmise jätsime viimasele päevale. Lootsin, et mu tervis paraneb selleks ajaks... 

Tuli takus

Kolmapäev algas plaanitust hiljem, sest olime mõlemad hommikul äärmiselt väsinud. Otsustasime sisse magada, sest ega meil suuri plaane ei olnud. Tahtsime tagasi Changdeokgungi paleesse minna, sest eelneval päeval oli see suletud ning tahtsime siiski kõige suuremale paleele pilgu peale heita, ning pärast seda pidime rongijaama suunduma. Nimelt pidime jõudma kella viiesele Daejeon’i rongile. Brenda sõber Heeweon elab Daejeon’is – Lõuna-Korea suuruselt viiendas linnas – ning plaanisime ülejäänud aja tema juures ööbida ning Daejeon’i avastada. Rongini oli aga terve igavik aega, nii et olime kindlad, et ei pea kiirustama.

Kuskil kaheteistkümne paiku olime poolel teel paleesse ning olime üpris enesekindlad, et kõik läheb ladusalt. Jõudsime ideaalsel hetkel kohale – väljas valmistuti valvurite vahetuseks ning meil õnnestus kogu tseremooniat heast kohast pealt vaadata. Traditsioonilistes rõivastes ja lippe kandvad valvurid viisid trummide ja pasunate saatel oma tseremoonia läbi, meelitades üha rohkem pealtvaatajaid ligi. Muidu suhteliselt kuiv paleekülastus muutus tunduvalt põnevamaks ning pärast lühikese tseremoonia lõppu liikusime entusiastlikult edasi.

Olles juba varem üht väiksemat paleed külastanud, olime üpris kindel, et ka see kompleks on üpris suur. Meil polnud aga õrna aimugi, kui suur täpselt. Uhke peahoone taga avanes värav, mis viis järgmisesse linnakusse, siis parki, tiigi äärde ja nii edasi. Peahoone oli loomulikult tunduvalt suurem ja suursugusem kui eelneval päeval külastatud kompleksi oma, aga seda oligi arvata. Trooni kohal ja laes olevad maalingud olid värvikirevamad ja detailsemad kui eelmises lossis ning ekstravagantselt kaunistatud troon seisis vastuvõturuumi keskel kõrgel platvormil.

Liikusime edasi läbi uhke eluruumide rajooni kuni jõudsime pargini, kus tundsin esimest korda pika aja jooksul, et kevad hakkab lõpuks kätte jõudma. Puudeokstel oli näha pisikesi rohekaid pungi, maapind oli eelmise öö vihmast mudane ning kõik lõhnas kuidagi... kevadiselt. Jalutasime läbi pargi, mille ühes servas asuva tiigi keskel ilutses pisike saareke värvikireva paviljoniga – väga maaliline vaatepilt. Veidi eemal mäe taustal paistis hele pagood ning mida kaugemale me kõndisime, seda rohkem avastasime huvitavaid hooneid ja rajoone.

Enne, kui me arugi saime, oli kell juba kolm ja meil oli viimane aeg ööbimiskohta suunduda, kotid haarata ja rongile joosta. Kiirustasime metroosse ja võtsime suuna Gangnami poole. Nelikümmend minutit hiljem jõudsime õigesse peatusesse... ja siis läks asi kiireks. Meil kulus ööbimiskohta jõudmiseks oodatust rohkem aega – teadsime, et teekond rongijaama peaks võtma umbes 40 minutit ja kell oli juba peaaegu neli. See... ei olnud hea. Jooksime kiiresti korterisse, haarasime asjad ja kiirustasime tagasi metroosse... kus me rongist maha jäime. Suurepärane! Pidime kaheksa minutit ootama, enne kui uus rong tuli ja selleks ajaks olime juba parajalt närviliselt. Meid ootas ees kaks liinivahetust ning õigesse jaama jõudes pidime õige kassa üles otsima, piletid ostma ja enne viit õigele rongile hüppama. Poolel teel jaama tundus see täiesti võimatu. Siiski, lootus sureb viimasena.

Jõudsime imekombel kakskümmend minutit enne rongi lahkumist peatusesse ning tormasime pileteid ostma. Meid ootas ees kohutavalt pikk saba, kuid meie õnneks liikus see suhteliselt kiiresti. Ootasime viis minutit... kuus... seitse... Hakkasime üha närvilisemaks muutuma, kuid olime kassale juba üpris lähedal. Rong pidi kümne minuti pärast lahkuma ning meie ees oli ainult kaks välismaalast, kes midagi omavahel arutasid. Nad astusid kassiiri juurde... ja selle asemel, et piletid osta, jäid nad midagi arutama. Lihtsalt täiuslik! Meil oli hullumeelselt kiire, aga nemad hakkasid kassas alles juurdlema selle üle, kuhu minna ja miks. No tõesti!

Meie õnneks avanes kõrvalkassa ning saime viimasel hetkel piletid ära osta. Viis minutit hiljem istusime juba rongis ning seejärel liikusime Daejeon’i poole. Jõudsime veidi enne kaheksat linna kohale ning saime vahetult pärast seda Heeweoniga kokku. Ta juhatas meid otsekohe kohalikku söögikohta, kus saime ise kokata. Laua keskel oli pliit, kuhu asetati suur pann meie toiduga – vürtsikas kana-riisiroog – ning meile anti isegi põlled. Tuleb mainida, et korealased vürtsiga ei koonerda. Toit oli lihtsalt suurepäraselt vürtsikas ning fakt, et saime ise kokata, tegi elamuse ainult lahedamaks. Õhtu lõppes lähedalasuvas jäätisekohvikus, kus tellisime endale magustoiduks pisikese tünni jäätist ning seejärelt suundusime Heeweoni korterisse, mis oli kõigist senistest ööbimiskohtades kõige parem. Sain üle pika aja soojas toas pehmel madratsil magada ning pärast korralikku pesu tundsin end tunduvalt paremini... vähemalt mõnd aega. 

Reis läbi Souli

Teisipäev algas Gangnamis. Jah, otsustasime, et kui juba Soulis oleme, tuleb kindlasti ka Gangnami rajoonist läbi hüpata. Seda enam, et Gangnam oli meie ööbimiskohast kahekümne minuti kaugusel. Pärast lühikest jalutuskäiku olimegi juba kõrghoonete ja kallite kohvikute vahel. Mis Gangnamis siis nii erilist on? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Tegemist on lihtsalt rajooniga, kus on palju poode, kohvikuid, kõrghooneid ja kontoreid. Siiski, vähemalt saan nüüd öelda, et olen Gangnamis ära käinud ning maa-alusest kaubanduskeskusest leidsime isegi poe nimega ’Gangnam Style’. Tundub, et korealastel on huumorimeel täiesti olemas.

Järgmiseks suundusime Changdeokgungi palee juurde, mis on suurim ja kuulsaim palee Soulis. Otsustasime, et lisaks šoppamisele peaksime ka natuke kultuursemad olema. Kahjuks avastasime kohale jõudes, et palee on suletud. Ühel päeval nädalas on palee kinni ja meie sattusime sinna just sellel päeval. Nojah, õnneks oli sealsamas palee kõrval ajaloomuuseum, nii et meie plaan ei läinud täielikult vett vedama. Tegime muuseumis väikese tuuri ja avastasime, et samas piirkonnas on lisaks põhilisele paleele veel terve hunnik (neli) paleesid. Lähim neist oli Gyeongbokgung. Pidin kella kuuest Miraga kohtuma, aga kuna sinna oli veel tükk aega, otsustasime järgmisesse paleesse suunduda.

Kuskil viisteist minutit hiljem jõudsime suure ekstravagantse palee juurde, mis oli õnneks avatud. Meie rõõmuks ei olnud seal ka kuigi palju turiste – ilmselt ei olnud turismihooaeg veel alanud. Astusime uudishimulikult palee õue, kus meile avanes vaade suurele punase-rohelisekirjule lossile, mis seisis keset lagedat väljakut. Jalutasime edasi nagu tüüpilised turistid, tehes kõigest vähegi huvitavast pilte. Palee oli tuduvalt värvilisem ja suursugusem kui Jaapanis nähtud lossid. Igal pool oli kulda ja karda ning selgus, et kuningatrooni kaunistas pärlmutter. Väga kena.

Jalutasime ümber lossi, arvates et see on lihtsalt igava müüriga ümbritsetud, kuid selle asemel avastasime värava. Sellest läbi astudes selgus, et lisaks paleele oli nende müüride vahel terve linnak, kus kunagi ammu kuningapere liikmed ja ametnikud edasi. Väike ekskursioon, mis oleks pidanud kuskil kümme minutit võtma, venis pooletunniseks matkaks läbi palee aia ja erinevate elamurajoonide. Suurem osa hooneid olid loomulikult väga suursugused, värvilised ja kirevad. Ainult ametnike elu- ja tööruumid olid klassikaliselt tagasihoidlikud.

Enne kui me arugi saime, hakkas kell juba kuuele lähenema ja me pidime järgmisesse metroojaama jalutama, et Miraga kohtuda. Selleks ajaks polnud me veel lõunat söönud, nii et olime väsinud ja näljased. Paar minutit pärast kuut olime metroojaamas kohal ning saime Miraga kokku. Niipea, kui ta avastas, et me pole midagi söönud, otsutas ta meid toiduekskursioonile viia.

Esmalt suundusime lähedalasuvale tänavaturule, mis oli äärmiselt... aasiapärane. Katusega kaetud tänaval oli lugematul hulgal müügiputkasid toidu, vürtside või riietega. Tänava keskel olid erinevad söögiputkad, kus sai leti ääres istudes kohalikke värskelt valmistatud toite proovida. Ringi liikumine oli parajalt keerukas, sest rahvast oli palju ja müügiputkad muutsid tänava äärmiselt kitsaks. Korra oleksin peaaegu ühele vaesele korea vanahärrale sülle kukkunud, kui minust mööduv rahvamass mind kergelt müksas. Koreas on kindel hierarhia – vanematel on alati eesõigus. Nii et kui mõni vanem härra või mammi tahab sinust mööduda, teeb ta seda igal juhul, isegi kui peab selleks sulle peale astuma.

Kuskil viis minutit hiljem võtsime istet kahe müügiputka vahel olevas rahvarohkes söögikohas, kus meile pakuti traditsioonilisi korea köögiviljapannkooke. Loomulikult saime kõrvale ka kimchit, marineeritud sibulat (suurepärane asi) ja meile pakuti ka traditsioonilist korea alkoholi. Makegolli on piimjas kergelt magus alkohol, mis oli kergelt... kihisev. Maitse oli äärmiselt huvitav ja veel põnevam oli fakt, et seda serveeriti meile metallist kausikestest. Vaatamata sellele, et koht oli lärmakas ja kitsas, oli toit imemaitsev ning mulle isegi meeldis restorani kaootiline õhustik.

Sõime kiiresti oma pannkoogid ära ning järgmiseks suundusime teise restorani   kuskil viieminutilise jalutuskäigu kaugusel esimesest. Seal pakuti meile taas gimbap’i ning veiseliha shashimit, mis oli suurepärane. Riivitud pirni põhjal olid õhukesed veiseliha ribad, maitsestatud seesamiõli, natukese sojakastme ja äädikaga ning kõige peal oli toores munakollane. Ei pruugi just kõige maitsvam tunduda, kuid kõik läbi segades oli tulemus suurepärane. Pärast sellist söömaaega olid meie kõhud täis ning tuju suurepärane. Niisiis oli aeg linna avastama minna.

Esiteks jalutasime veidi Cheonggyecheon’i (edu selle hääldamisega) piirkonnas ringi, nautides veidi vaiksemat ja rahulikumat atmosfääri. Selleks ajaks oli päike juba ammu loojunud ja Soul säras tuledes. Niimoodi mööda jõeäärt jalutades jõudsime lõpuks Insadong’i . Tegemist on Souli kõige traditsioonilisema linnaosaga, kus kõik sildid (isegi McDonalds’i ja Starbucks’i omad) on korea keeles ning poodides pakutakse traditsioonilisi riideid, maiustusi ja keraamikat.

Otsustasime, et toidutuur poleks ilma magustoiduta täielik, nii et põikasime ühte tüüpilisse teemajja, kus lisaks erinevatele jookidele pakuti ka tüüpilisi korea maiustusi.  Istusime maha, haarasime menüü ja tellisime ettekandja ilmudes kolm erinevat magustoitu, kõik 5-7 euro väärtuses. Olime endaga jube rahul, kui ettekandja järsku teatas, et kuna tegemist on teemajaga, peame ka midagi juua tellima. Okeeei, heitsime uuesti pilgu menüüle ja avastasime, et kõige odavam tass (just nimelt tass, mitte kann) teed maksab 7 eurot. Hullult kallis, aga otsustasime, et võime seda endale lubada – äkki oli tegemist väga hea teega. Tellisime suvalise tee ja ettekandja kadus hetkeks kööki. Tagasi tulles oli tal uudiseid: selles teemajas peab iga klient ühe joogi tellima. Nii et lisaks 5-eurosele maiustusele pidime ka 7-eurose tee tellima. Väga kena...

Me ei kavatsenud sellega leppida ning otsisime kiiremas korras uue kohviku, kus tellisime kolm erinevat kooki: rohelise tee, šokolaadi ja Jeju orhidee kreemikoogi. Seletuseks nii palju, et Jeju on Korea üks lõunapoolsematest saartest, mis on kuuldavasti tuntud oma šokolaadi ja muude maiustuste poolest. Jõudsime ööbimiskohta tagasi alles kella üheteistkümneks ning pidime kohe pakkima hakkama – kolmapäeval ootas meid ees reis Daejeon’i. 

Oh neid asiaate!

Enne Koreasse minekut oli meil vaja ööbimiskoht leida. Kuna reis ise tõotas kallis tulla, ei olnud meil mingit tahtmist ööbimise eest maksta – niisiis oli vaja alternatiive leida. Mul on Koreas kaks tuttavat, kellega kohtusin paar suve tagasi Hokkaidol vabatahtliku töö raames. Võtsin ühega neist ühendust ja küsisin, kas ta teab mõnd odavat kohta, kus me ööbida saaks. Lootsin, et ta saab vihjest aru ja kutsub meid enda juurde, kuid selle asemel saatis ta mulle lingid erinevate võõrastemajade kodulehtedele. Okeeeei, võib-olla oli minust rumal oodata, et inimene, keda ma vaid kaks nädalat tundsin, meid kohe enda juurde kutsub (kuigi Sapporos selline lähenemine töötas).

Niisiis läksin couchsufing’u lehele ja leidsin meile ajutise ööbimiskoha kaheks ööks. 9nda ja 10nda öösel pidime Heidi juurde jääma ning alates 12ndast oli meil plaanis ühe Brenda sõbra juures ööbida. Probleem oli 11ndaga. Võtsin uuesti oma sõbraga ühendust ja küsisin otse, kas ta teab kedagi, kelle juures me saaks ööbida või kas ta on ise valmis meid majutama. Vastuseks sain: „Pole probleemi. Ma otsin sulle hotelli.“

Nojah, see oli siis ei... Kuna selleks ajaks olin juba Sapporos, ei olnud mul võimalik talle enam vastata, nii et otsustasin Lõuna-Koreasse jõudes midagi välja mõelda. Jõudsime kohale ja Heidiga rääkides teatas ta, et võime veel üheks ööks tema juurde jääda. Suurepärane! Olime üliõnnelikud ning tänulikud ja ma täiesti unustasin ära, et olin oma sõbralt abi palunud. 10nda õhtul läksin facebooki ja võtsin temaga siiski uuesti ühendust, sest tahtsin temaga kokku saada. Mira (minu korealasest sõber) teatas, et talle sobiks, kui saaksime 11nda õhtul kokku... ja et ta vajab minu meiliaadressi, sest ta broneeris mulle 11nda ööks hotellitoa.

Mida... kuradit...?! Juba jälle?! See on teine kord, kui keegi mulle mingi põgusa vestluse põhjal midagi broneerib! Esimene kord oli tegemist rongipiletitega, nüüd hotellitoaga. Mida...? Kas see ongi Aasias normaalne? Et ilma nõu pidamata tehakse selliseid otsuseid?! Mul polnud õrna aimugi, millise hotelli ta oli valinud või kui palju see maksma läks – Mira ei pidanud vajalikuks mind sellest teavitada. Ei, selle asemel broneeris ta täiesti omavoliliselt mulle hotellitoa nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas.

Võtsin temaga loomulikult kohe ühendust ning selgitasin, et ei vaja enam ööbimiskohta. Õnneks sai ta kenasti broneeringu tühistatud, ilma et oleks pidanud midagi maksma. Olin selle üle õnnelik, aga... no tõesti! Need asiaadid ajavad mu hulluks... Edaspidi tean, et kui mõni jaapanlane või korealane mulle abi pakub, tuleb sellest kohe keelduda. Vastasel juhul ootab mind ees järjekordne broneering, mille tühistamine võib äärmiselt keerukaks osutuda.