Ja nii algas teine laager

Oli teine september ja ilm oli suviselt palav ning päikeseline. Hommik algas pannkookidega. Autoriks olin loomulikult mina ise, sest meist neljast allesjäänust olin mina vaieldamatult andekaim pannkoogikokk. Ja keegi teine ei viitsinud sellega vaeva näha...

Hommikupoolik möödus üpris sündmustevaeselt. Istusime kodus, lobisesime ning lõime niisama aega surnuks. Ega meil polnudki midagi paremat teha. Uued inimesed pidid alles kella neljast kohale jõudma. Selle aja jooksul jõudsime juba järve ääres jalutamas käia, lõunastada ning isegi väikese uinaku teha. Nautisime viimaseid vaikseid hetki selles majas. Kuigi me ei teadnud uutest tulijatest midagi, oli selge, et nende kohalejõudmisega muutub meie senine rahulik ja vaikne elu tundmatuseni. Majas, kus kaksteist inimest koos söövad ja elavad, ei saa kohe kuidagi vaikne olla.

Esimesed inimesed hakkasid juba enne nelja jõudma. Nendeks oli kaks jaapanlast – Shin ja Alice. Mõlemad olid 18-aastased ehk kõige nooremad meie hulgast, kuid käitumise järgi ei olnud seda isegi aru saada. Vahetevahel olid nemad meist kõige vastutustundlikumad. Alice’il oli kaasas ukulele, mis pakkus paljudele meist suurt rõõmu. Tänu muusikaõpikule, mille ta muusikariistaga kaasa said, said paljud meist ka ise ukulelemängu harjutada. Peaks mainima, et see on lihtsam kui kitarrimäng – vähemalt minu jaoks.

Järgmine grupp inimesi tuli vahetult enne poolt nelja ning nende hulgas oli kaks korealannat – Mira ja YounNa –, jaapani tüdruk Yuko ja itaallane Michele. Peab ära mainima, et viimase tegelase kohta tegime me juba enne tema saabumist tublisti nalja – põhiliselt tema nime pärast. Noormeestele pakkus suurt lõbu fakt, et kahest mehest, kes meiega ühinevad, on ühe nimi Michelle... peaaegu... Hääldus on loomulikult teine, aga paljalt nime kuju tegi meile nalja.

Viimased saabujad olid tšehhi tüdrukud Martina ja Iveta, kes tulid rongiga. Tšehhile kohaselt ilutses Martina seljakotil suur märk kirjaga  ’I love beer’. Sel silmapilgul teadsin, et edaspidi ei ole ma enam ainus tüdruk, kes õhtuti õlut joob.

Esimene päev oli parajalt segane meie kõigi jaoks. Teadsime küll juba ammu ette, kes tulevad ja millal ning olime ka tutvumisõhtu plaani teoorias paika pannud, kuid nüüd, kus nad kohal olid, ei olnud asjalood enam nii lihtsad kui enne. Äkitselt olid kõik meie head plaanid pea peale paisatud, sest veidral kombel said planeeritud tegevused väga kiiresti läbi ning meile jäi väga palju vaba aega, millega keegi ei osanud midagi peale hakata. Käisime jalgrattaid laenutamas, sõitsime korra ümber järve ja siis jäime selle kaldale nõutult seisma. Meie uued kaaslased vaatasid küsivalt meile otsa, samas kui me omavahel eksinud pilke vahetasime.

Otsustasime uutele inimestele vaba valiku anda ja lubasime neil kella kuueni teha seda, mida nad ise tahtsid. Osad läksid kohe kohalikku 7-elevenit otsima, teised jalutasid järve ümber ja ülejäänud... jumal teab, mida nemad tegid. Igal juhul olime kella kuueks kõik jälle majas, kus meile toodi tutvumispeo jaoks süüa ja juua. See oli üks uhkematest õhtusöökidest, mis meie majas aset leidis ning isegi fakt, et pasta ja karri ei sobi omavahel kohe kuidagi kokku (ja ometi neid pakuti kõrvuti), ei suutnud meid morjendada.

Jah, esimene õhtu jäi veidi vaikseks ja lühikeseks – isegi suurem kogus alkoholi ei suutnud seda muuta – kuid see oli vaid alguses nii. Järgnevate päevade jooksul sai meie grupp lähedasemaks kui ma oodata oskasin.

Hüvastijätt Jaapani moodi

28.august oli minu jaoks üks kurvematest päevadest kogu reisi ajal. Nimelt pidi meie senine töögrupi juht – Makie – ära minema. Ta kavatses USAsse õppima minna, nii et ta pidi juba septembri alguses Jaapanist lahkuma. Selleks, et tal oleks aega asjad kokku panna ja perega hüvasti jätta, plaanis ta nädal enne lendu koju naasta. Ja see tähendas seda, et 28.augusti hommikul ütles ta meile head aega ja istus rongile, mis suundus Tokyo poole.

Aga mitte sellest kurvast sündmusest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis märkimisväärsemad olid päevad enne Makie lahkumist. Kolme päeva jooksul enne tema lahkumist šokeerisid kohalikud meid sellega, et külvasid meid üle igasuguste erinevate kingitustega, nii et kohati tekkis tunne, nagu me oleks mingid kuulsused.

Esiteks saime me kohalikelt kalameestelt, kellega me töötasime, kaks kuuspakki õlut, pudeli saket ja tublisti kala ning krevette. Makie viimasel tööpäeval otsustasid nad meid üldse välja sööma viia. Nad viisid meid ühte kallimasse restorani, kus nad tellisid meile kõige suurema roa: jumbo yakisoba. Tegemist on siis praetud nuudlitega, kus oli kana, krevette, liha, juurvilju ning kõike muud head paremat. Kandik, millel see toodi, oli nii suur, et mahtus vaevu lauale ära ning pärast saime ka jäätist ning loomulikult veini.

Järgmisel hommikul otsustas üks kohalik restoranipidaja, kes meiega eelmise festivali ajal kohtus, et ta teeb meile lõuna välja. Tuleb välja, et Jaapanis on tasuta lõunad täitsa olemas. Saime krabilihaga nuudlirooga ning esimest korda elus oli mul võimalik järele proovida, mis tunne on krabi tema kestast välja kiskuda. Tegelikult oli see parajalt lõbus, isegi kui pisikesed lihatükid protsessi ajal igale poole laiali lendasid. Nojah, tükike krabiliha veeklaasis ei ole veel kedagi ära tapnud. Vist...

Kõige märkimisväärsem oli aga 27.augusti õhtusöök. Meie programmi üldkordinaator otsustas Makie lahkumise puhul meile õhtusöögi välja teha ning kutsus meid Onuma kõige kallimasse restorani sööma. Seal saime me kõige suurejoonelisema õhtusöögi osaks. Meile serveeriti vähemalt viis käiku ning üllataval kombel oli suurem osa toidust kas prantsuse, hispaania või itaalia oma: eelroaks oli küll sashimi, kuid sellele järgnes pasta, sink juustu ja meloniga, hallitusjuustuga täidetud tomatid, pitsa, kohalike poolt kasvatatud viinamarjad, šokolaadikook jne. Selle juurde saime kolm pudelit Prantsuse veini ning hiljem anti meile ka melonit ja viinamarju kaasa.

Kindlasti oli see üks lõbusamaid õhtuid, sest restoranis istumise ajal otsustasid ka kohalikud meiega lähemalt suhtlema tulla. Restoranipidaja ja tema perekond tegid meiega lõbusalt juttu ning isegi omaniku seitsmeaastane lapselaps tuli meid uudistama. Kohalike õhutusel õpetasime tüdrukule veidi inglise keelt – täpselt nii palju, et ta saaks end tutvustada – ja peab ütlema, et ta oli hea õpilane. Eks selles vanuses on kergem võõrkeeli õppida.

Õhtu lõpuks olime juba restoranis olevate kohalikega päris lähedaseks saanud. Rääkisime neile oma kodumaadest ning nemad rääkisid oma elust. Loomulikult toimus see kõik tõlkide vahendusel, kuid sellegipoolest oli üpris kerge teineteisest aru saada. Keelebarjäärist hoolimata võtsid kohalikud meid imetluse ja soojusega vastu. Sellistes väikestes maakohtades on välismaalastest vabatahtlikud nagu kuulsused, kelle vastu kõik huvi tunnevad ning keda väga hinnatakse. Igal juhul oli tegemist suurepärase õhtu, mis jääb kauaks meelde.

Järgmisel hommikul pidi Makie lahkuma ja see mõjus meile kõigile parajalt muserdavalt. Kuid meil ei olnud just palju aega nukrutseda – juba 2.septembril ühines meiega uus lühiajaline töögrupp ning pärast seda muutus meie elu taaskord palju lõbusamaks. 

Pikk tee tippu

Ühel heal päeval kui me metsas olime ja parasjagu lõunastasime, selgus meie kõigi üllatuseks, et meil ei olegi nii palju tööd kui alguses arvati. Või õigemini olime nii head tööd teinud ja graafikust niivõrd ees, et olime vaba päeva ära teeninud. Heatahtlikult uurisid metsavahid, mida me selle vaba päevaga teha tahaks, aga loomulikult ei olnud kellelgi meist mingeid kindlaid plaane. Ühe päevaga ei saa just väga palju teha – oleksime võinud Hakodatesse minna, kuid selleks ajaks olime seda linna juba päris palju külastanud, nii et enam polnud suurt huvi seda teha. Onumas aga ei ole vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Seega, kuna meil endil plaanid puudusid, tuli üks meiega koos töötavatest metsavahtidest geniaalise mõtte peale: me võiks kõik koos kohaliku vulkaani otsa ronida!

Vaatamata sellele, et teadlaste sõnul võib vulkaan lähiajal pursata ning seda ilma mingi suurema hoiatuseta, arvasime kõik, et see on suurepärane idee. Või kõik peale minu. Eesti pole just kõige mägisem maa, nii et minu mägironimiskogemused piirduvad lühikese jalutuskäiguga Vesuuvi otsa. Ja see oli aastaid tagasi. Aga grupp oli oma otsuse teinud ja mina otsustasin mitte vastu vaielda. Lõppude-lõpuks: kui raske saab olla 1300 m kõrguse  vulkaani otsa ronida?

Ma kahetsesin oma otsust juba viisteist minutit pärast mäkketõusu algust. Vähe sellest, et vulkaan oli kohutavalt järsk, oli maapind kivine ja liivane, mistõttu tuli astudes ette vaadata – oli kerge libastuda ning see oli viimane, mida tahtsin. Lisaks sellele oli poolel teel üles juba tunda, et õhku hakkab vähemaks jääma. Rühkisin vapralt edasi, püüdes head nägu teha, aga iga sammuga süvenes minus kahtlus, et olin koos professionaalsete mägironijatega ronima tulnud. Tundus, nagu oleksin mina ainuke, kellel raske on, sest teised kappasid üles nagu noored kaljukitsed. Vaid mina taarusin teistest tükk maad tagapool edasi, lõõtsutades nagu astmaatikust ülekaaluline buldog. Noh, mina ja üks metsavahtidest – kõige kerekam neist.

Vaatamata sellele, et tõusu viimasel lõigul olin valmis rajaäärsesse põõsasse magama viskuma, jõudsin lõpuks ka mina üles. Olin selleks ajaks juba poolsurnud, kuid meie meeldivad metsavahid otsustasid, et just sel hetkel on kõige õigem minust pilti teha. Vähemalt jäädvustasid nad minu suursaavutuse. Tegemist oli ju ikkagi kõige kõrgema vulkaaniga, mille otsa olin roninud.

Allaminek oli juba kergem ja olin üllataval kombel esimene, kes alla jõudis. Ei, ma ei  veerenud alla – ma peaaegu isegi ei kukkunud. Need kolm korda ei lugenud. Igal juhul olime kõik pärast mäest alla jõudmist tolmused, higised ja surmväsinud, nii et metsavahid otsustasid teha meile veel ühe kingituse. Seekord viisid nad meid onsenisse, kus me kuumas vees lõõgastuda saime. Pärast tegid nad meile veel jäätised välja, nii et päev lõppes positiivse noodiga. Jah, jalalihased olid järgmisel hommikul täiesti läbi, kuid see ei lugenud. Päev läks igatahes korda, isegi kui poole mäe peal oli mul tunne, et hakkan surema. Vähemalt olen nüüd kahe vulkaani otsa roninud. Kui paljud sellega kiidelda saavad? 

When in Japan, do what the Japanese do: karaoke!

Vahetult pärast suvepuhkust ootas meid ees juba uus festival. Tegemist oli teist aastat toimuva üritusega, mida korraldati Fukushima katastroofis kannatada saanud laste auks. Eesmärgiks oli pakkuda lastele lõbustusi ja koguda nende toetuseks raha. Seetõttu oli sel festivalil erakordselt palju lapsi, kelle jaoks korraldati igasugu võistlusi ja mänge.

Meie ülesanne sel festivalil oli lihtne: pidime jooke serveerima, võistluste ajal kohtunikud olema ning võitjatele auhindu üle andma. Vahetevahel pidime natuke ümbrust koristama ja vaatama, et liiga palju prügi ringi ei vedeleks. Mitte et see Jaapanis probleemiks oleks – vaatamata sellele, et tänaval ringi liikudes on üllatavalt vähe prügikaste, ei leidu kusagil ka mahavisatud prügi. Tuleb välja, et suurem osa jaapanlasi  veab prügi alati oma koju, kus nad selle siis ära pesevad ja õigesse prügikasti panevad. Prügi sorteerimine on seal väga moes.

Igal juhul oleks meie töö pidanud lihtne olema. Seda momendini kui meid teavitati sellest, et lisaks kõigele muule peame me festivalil ka veel karaoket laulma. Karaoket. Laval. Suure rahvamassi ees. Jaapani keeles...

Oh jaa, tehniliselt oleksime võinud ükskõik mida laulda – ka inglise keeles – aga üks meist (nimesid nimetamata) jõudis meist kõigist ette ja teatas korraldajatele, et me laulame jaapani keeles. Võite ette kujutada, kui õnnelik ma selle üle olin. Ega keegi meist ei olnud just üleliia entusiastlikud kogu ürituse suhtes. Karaoke laulmine on parajalt jube isegi sõprade seltskonnas, aga nüüd pidime seda tegema terve karja võõraste laste ees. Aga vähemalt oli ürituse eesmärk üllas, nii et me otsustasime ennast kokku võtta ja kambakesi laval lolliks teha, et aidata vaeseid Fukushima lapsi.

Festivali päeval olime kõik parasjagu närvilised. Isegi fakt, et meie grupiga liitus veel kaks jaapanlast, kes lubasid meiega koos laulda, ei teinud meid kuigi palju rõõmsamaks. Kui meilt tuldi küsima, millal lavale tahame minna, otsustasin mina lõpuks oma tahte maksma panna ja otsustasin, et me lähme esimesena. Võib-olla oli see natuke hullumeelne idee, aga tahtsin asjaga kiiresti ühele poole saada. Lootsin, et mida varem me esineme, seda varem unustavad lapsed meie esinemise ära ja me saame kõik teeselda, et midagi ei juhtunud.

Niisiis ronisime kambakesi lavale niipea, kui kõik lapsed olid kohale jõudnud. Meie, välismaalaste jaoks olid laulu sõnad paberile kirja pandud, samas kui jaapanlased ekraani jälgima pidid. Ma ei teagi, kumb variant parem oli, kuid kindlasti oli jaapanlastel kergem kui meil. Nemad said vähemalt aru, millest nad laulsid.

Esimesed hetked laval olid parajalt jubedad, eriti kui avastasin, et ma vaevu näen paberilehte sõnadega, aga samas surutakse mulle mikrofon sõna otseses mõttes nina alla. Meie grupijuht Makie oli millegipärast surmkindel, et ma oskan laulda, nii et ta otsustas, et mikrofon, mida me kolme peale jagasime, peab just minu suu juures olema. Närvilist naeru alla surudes püüdsin siis võimalikult vaikselt laulda, lootuses, et meiega liitunud uued jaapanlased teevad suurema osa tööst ise ära.

Mõne hetke möödudes avastasin aga, et tegelikult pole see karaoke üldse nii hull. Esiteks ei kuulnud ma omaenda häält absoluutselt, nii et minus tärkas lootus, et ka keegi teine ei kuule seda. Teiseks oli meie publik väga... huvitav. Muudmoodi ma seda seletada ei oska. Meid jälgivad lapsed plaksutasid muusika taktis meile sõbralikult kaasa, kuid nende nägudelt peegeldus vastu sügav ükskõiksus, nagu oleks kari välismaalasi karaoket laulmas täiesti igapäevane nähtus. Väga veider. Kuid kuna keegi meid otseselt hukka ei mõistnud, sain natuke rohkem julgust ja laulsin valjemini kui varem. Olen päris kindel, et panin viisist mööda ja ajasin suurem osa sõnu segamini, kuid selleks ajaks ei olnud enam vahet. Mul oli lõbus ja pärast meie loo lõppu oleksin olnud valmis veel midagi laulma. Kahjuks oli meil aga aeg tööle minna, nii et mul ei õnnestunudki jaapanlasi oma „suurepärase“ lauluhäälega rohkem šokeerida.

Ülejäänud festival möödus kiiresti. Vaatasime, kuidas algklasside õpilased kambakesi samuti karaoket laulma läksid, olime limpsijoomisvõistluse kohtunikud, jagasime auhindu ja aitasime seal, kus seda vaja oli. Õhtu lõppes loomulikult ilutulestikuga ja enne lahkumist jagati meile hunnikuteviisi tasuta hamburgereid, lihtsalt sellepärast, et neid ei müüdud õhtu jooksul ära. Lisaks burgeritele saime tublisti mahla ning teed ja kõike muud, mis festivalist üle jäi.

Järeldus: vabatahtliku töö on suurepärane, isegi kui sa pead ennast laval kümnete laste ees lolliks tegema. 

Juhuks kui kedagi huvitab, siis siin on ka originaalversioon laulust, mida me laulsime: http://www.youtube.com/watch?v=Eze6-eHmtJg .

Minu esimene maavärin

Ühel heal augustikuu õhtul istusime koos teiste vabatahtlikega taas laua ümber ja mängisime kaarte. See oli meie igaõhtuseks traditsiooniks saanud. Telekat meil ei olnud ning lõbustusi nappis, nii et kaardid olid meie suurimateks sõpradeks saanud. Olime just lõpetanud järjekordse mängu ja jagasime uusi kaarte laiali, kui meie kaks jaapanlast järsku väga valvsaks ja tõsiseks muutusid. Nad vahetasid paljuütleva pilgu, millest mina ja teised välismaalased esialgu aru ei saanud. Ja siis küsis üks neist kerge üllatusega:

„Maavärin?“

Hetkeks olin segaduses. Maavärin? Millest ta rääkis? Mina ei tundnud midagi. Jah, väljast kostis küll kerge mürin, kuid pidasin seda lihtsalt lähenevaks rongiks. Raudtee on meie majast vaid mõnesaja meerti kaugusel, nii et kui suuremad rongid mööda sõidavad, hakkab maapind alati kergelt vappuma ja kõlab mürin. Seepärast ei taibanudki ma kohe, kui maapind taas vibreerima hakkas, et tegemist ei olnud rongiga. Ei, seekord oli tegemist maavärinaga.

Vaid paari sekundiga muutus vaevutuntav vibreerimine tugevamaks vappumiseks, mis uksed liikuma pani ja lambi kõikuma lõi. Vaatasime vabatahtlikega üksteisele otsa. Lõpuks olin mina see, kes naerust turtsudes küsis:

„Kas me peaksime kõik laua alla pugema?“

Seletuseks nii palju, et meie laud on maapinnast oma 40 cm kõrgemal ning selle all on ruumi kõige rohkem ühele väga peenikesele jaapanlasele. Meid oli viis. Ka parima tahtmise juures poleks me laua alla mahtunud.

Ma pole kunagi varem kogenud maavärinat, nii et tehniliselt oleksin pidanud närviliseks muutuma või vähemalt natukene hirmunud olema, kuid millegipärast tundsin end täiesti rahulikult. Võib-olla oli asi selles, et maavärin ei tundunud üldse nii tugev olevat, ning meie kaks jaapanlannat jäid täiesti rahulikuks, nii et ohtu ei paistnud olevat. Ja ega seda olnudki. Paar minutit pärast selle algust oli maavärin juba läbi ning kui välja jätta kergelt kõikuv lamp ja kardin, ei olnud midagi korrast ära. Maavärin vaibus ning hetke pärast oli kõik jälle korras. Nagu poleks midagi juhtunud.

Ja selline oli siis minu esimene maavärin. Tunne oli täpselt selline, nagu oleks mõni suurem rong mööda sõitnud. Naljakas, kui vähe see meid kõiki mõjutas. Vaid hetk pärast selle lõppu vahetasime omavahel ükskõikse pilgu, kehitasime õlgu ja jätkasime mänguga. Olime kõik ju elus, nii et polnud mingit põhjust maavärinal kauem peatuda. 

Tagasi Onuma järve äärde

15.august oli meie viimane vaba päev ja juba hommikul teadsime, et sellelt päevalt ei tasu suurt oodata. Nimelt kulub kohaliku rongiga Sapporost tagasi Onuma järve äärde sõitmiseks kaheksa tundi, nii et teadsime, et põhimõtteliselt veedame terve päeva rongis. Aga ega meil suurt valikut ei olnud, sest kohaliku rongiga oli kõige odavam tagasi minna. Niisiis püüdsime päevast viimast võtta ja otsustasime Otarus peatuse teha.

Otaru on üpris väike linnake otse Sapporo külje all, mis on tuntud oma kanalite ja rikšade poolest. Jaapanis on rikšad muidu harulduseks - sõiduvahendina kasutatakse neid rohkem Hiinas ja teistes Aasiamaades - ning eriti vähe leiab neid Hokkaidol, sest tegemist on kõige Läänelikuma osaga Jaapanist. Tegime väikese jalutuskäigu kanali äärde ning sõime grillitud juurviljade ja juustuga täidetud kartulipalle. Tunnikese pärast pidime juba tagasi rongile minema ja jätkama teed koju.

Enne tagasi järve äärde jõudmist ootas meid ees kõige igavam vahepeatus kogu reisi ajal. Juba minnes pidime tegema tunnise peatuse Oshamanbes, mis on äärmiselt väike mereäärne linn, kus ei ole suurt mitte midagi peale ranna. Mitte mingeid suuri poode, mitte mingeid vaatamisväärsusi - mitte midagi huvitavat... Ainult meri ja paar templit. Juba tunnine peatus oli parajalt igav, kuid tagasi Onuma järve äärde sõites avastasime, et meid ootab ees kolmetunnine peatus samas kohas. Võite ette kujutada, et ma ei olnud just ülemäära rõõmus seda kuuldes.
Oshamanbesse kohale jõudes seisime Makie ja Scottiga kolmekesi tükk aega rongijaamas ja püüdsime välja mõelda, mida teha. Isegi pisike Oshamanbet tutvustav brošüür ei aidanud meid edasi, sest ka seal polnud midagi huvitavat kirjas. Ega ei saagi vägisi kirjutada midagi huvitavat koha kohta, kus ei ole mitte midagi. Olime juba meelt heitmas, kui Makie pani ette, et me võiks onsenisse minna. Parema plaani puudumisel otsustasime sellest ideest kinni haarata ja suundusime esimesse ettejuhtuvasse onsenisse.
Kohale jõudes avastasime, et see oli parim, mida teha võisime. Onsen, kuhu me sattusime, oli äärmiselt kena, traditsiooniline ja lisaks veel täiesti inimtühi. Tundus, nagu oleksime privaatsesse spaasse sattunud ning järgmise tunni veetsime kuumas vees lõõgastudes. Väljas oli sel päeval üpris jahe, mistõttu tuli kuumas vees ligunemine kasuks. Pärast pikka rongis loksumist oli mõnus natuke aega lihtsalt vedeleda ja pinges lihaseid puhata.

Ülejäänud tee möödus tunduvalt lõbusamalt, sest olime värsked ja puhanud ning isegi väike vihmasadu, mis meid koju jõudes ees ootas, ei suutnud meie tuju rikkuda. Lisaks avastasime kodus, et keegi oli meile puhkuse ajal puuvilju ja terve meloni kinkinud, nii et õhtusöögiks oli meil värske puuviljasalat. Kuigi meid oli nüüd üks vähem, ei tundnud me ennast enam väga halvasti. Puhkus oli meid tihedamalt kokku liitnud ning isegi neljakesi oli meil sama lõbus kui enne.