Ja kätte jõudis öö...

Lõpuks jõudsin oma ajutisse ööbimiskohta, milleks oli pisikene traditsiooniline külalistemaja. Ööbisin väikeses toas koos kahe teise naisega, sest üksik tuba oleks liiga kalliks läinud. Ruum, kus ma ööbisin, oli minimalistlik: peale kolme magamisaseme ja pisikese öölaua ei olnud seal mitte midagi. Kuid ega ma ei vajanudki midagi muud. Dušš oli koridoris ning kuna võõrastemajas oli vähe inimesi, õnnestus mul ennast sooja veega natuke turgutada. Üllataval kombel oli selles pisikeses odavas võõrastemajas olemas ka tasuta WiFi - asi, mis on Jaapanis haruldasem, kui arvata võiks. Pärast korralikku pesu ronisin oma magamisasemele ja jäin peaaegu silmapilkselt magama. Pikk lend väsitas mind korralikult ära. 

Ma ärkasin kuskil kahe paiku öösel kohaliku aja järgi, kui kaks hiinlannat, kes minuga koos samas toas ööbisid, kohale jõudsid. Ma ei pannud neile pahaks, et nad nii hilja tulid ja mind üles ajasid. Ma ei pannud neile pahaks, et nad vaikselt juttu ajasid ja kottidega krabistasid. Ma ei pannud isegi mitte seda pahaks, kui üks neist oma fööni valju kõmakaga maha pillas. Ja siis hakkas üks neist norskama... Ma poleks kunagi uskunud, et üks pisike asiaat sellist heli kuuldavale suudab tuua. Sel ööl sain vist kõige rohkem neli tundi magada – ajavahe, akna taga kraaksuvad varesed ja üks pisike norskav hiinlanna suutsid mind terve öö üleval hoida.

Järgmisel hommikul olin kui elav surnu ja sel põhjusel otsustasime Alinaga rongijaamas kohvi juua. Läksime kohvikusse, kus kolmesaja jeeni eest kohvi ostes saad järgmised tassid tasuta. Jõin ära kolm ja pool tassi kohvi, et ennast korralikult üles äratada. Suur viga. Poolel teel Onuma poole tundsin, et võin iga hetk närvivapustuse saada. Ootusärevuse tõttu oli mul raske keskenduda ja nii käisin mööda vaguneid edasi-tagasi ning ajasin oma kaasreisijaid närvi. Oma kohvri jätsin vaguni ukse juurde pisikesse panipaika, mis oli just selleks ette nähtud. Kuna tegemist oli lihtsalt pisikese pakinurgaga, millel ei olnud ust ning mida keegi ei turvanud, olin pool teed närviline sest kartsin, et keegi võib minu kohvriga jalga lasta. Aga siis tuli mulle meelde, et ma olen Jaapanis – siin on inimesed liiga viisakad, et varastada. Või liiga praktilised. Hiiglasliku punase kohvriga pole just kõige lihtsam jalga lasta. 

Esimene päev Sapporos

Esimene päev Jaapanis möödus justkui unenäos. Ma ei pea sellega silmas seda, et kõik oli kaunis ja fantastiline nagu unes, vaid seda, et kõik tundus segane ja mul oli raske püsti püsida. 15-tunnine lend ei mõjunud mulle just väga hästi. Üllataval kombel õnnestus mul üpris kerge vaevaga lennujaamast Sapporosse kohale jõuda, kus ma siis veidi aega jaama juures istusin ja ootasin Alinat, kes oli valmis mulle linna näitama ja aitama mind ööbimiskoha ülesleidmisega. Vaatamata oma algsele väsimusele, õnnestus mul mõned tähtsamad Sapporo vaatamisväärsused ära näha: käisime Odori pargis, teletorni juures, Hokkaido Ülikooli juures ja lõpuks ka vaaterattal, kust avanes suurepärane vaade öisele Sapporole.

Ja nii see algas...

Juba enne Jaapanisse tulekut oli mul kindel plaan hakata väikest blogi pidama, et pereliikmeid ja sõpru oma tegemistega kursis hoida. Kahjuks selgus juba esimesel päeval, et see plaan peab tehnilistel põhjustel edasi lükkuma. Suures reisituhinas unustasin ma täiesti ära, et minu Euroopa stiilis pistik ei pruugi ühilduda Aasiapärase pistikupesaga ja nii avastasin ennast esimesel õhtul põrnitsemas kaht peenikest pilu öömaja seinas, teadmata mida peale hakata. Oleks ma tol õhtul teadnud, et leian adapteri alles kuu aja pärast, oleksin järgmisel hommikul ehk aktiivsemalt elektroonikapoodi otsinud, kuid oma lapselikus naiivsuses arvasin, et ehk on minu uues kodus asjad teisiti. Äkki seal on teistsugused pistikupesad... Ilmselgelt olin ma liiga väsinud, et selgelt mõelda.

Aga lühidalt reisi algusest. Võib vist öelda, et ma alustasin reisi vasaku jalaga. 19.juulil, kui oma teekonda alustasin, paistis kõik valesti minevat. Esiteks avastasime isaga Riia lennujaama poole sõites, et lätlased olid otsustanud alustada ulatuslike teetöödega. Riiani oli jäänud rohkem kui 80 km, kui jõudsime esimese teelõiguni, kus pool teed oli üles kaevatud ning valgusfoori punane tuli meid peatas. Selliseid asju tuleb ikka ette, nii et ma ei muretsenud eriti. Foorituli läks roheliseks, me sõitsime üleskaevatud teeosast mööda ja jätkasime teekonda normaalsel kiirusel... oma 200 meetrit. Siis peatas meid järjekordne valgusfoor. Ja siis veel üks. Ja veel üks. Oma 60 kilomeetrit sõitsime keskmise kiirusega 40km/h, sest isegi kui 150m pikkusel tervel teelõigul sai normaalsel kiirusel sõita, peatas meid kohe jälle punane foorituli ja teetööd. Vaatamata sellele, et alustasime teekonda kolm ja pool tundi varem, jõudsime napilt õigel ajal lennujaama kohale. Olin vist viimane inimene, kes check-in’ist läbi käis ja see ei tekitanud just kuigi meeldiva tunde.

Lennukisse jõudes hakkas asi juba libedamalt minema. Jõudsin kenasti Helsinkisse, kus pidin Jaapani lennule ümber istuma. Oma värava leidsin kiiresti üles, kuigi mul õnnestus korra peaaegu ära eksida ning pidin lennujaama personalilt abi paluma. Varsti oli aeg ka lennukisse istuda... 

Minu esimene kord Aasiasse lennata oli... huvitav. Ma ei suuda kirjeldada tunnet, mis tekib siis, kui sa avastad, et oled ainuke Eurooplasest reisija kogu lennukis. See ei olnud otseselt hirmutav ega ebamugav tunne. See oli lihtsalt... ootamatu. Veider on kuulata inglisekeelseid ohutusjuhiseid ja kapteni tervitust ning teada, et sina oled ainuke, kellele see tegelikult ka korda läheb. Ja loomulikult on harjumatu tunda endal kümnete asiaatide pilke, kes sind uudishimulikult jälgivad nagu linna eksinud metslooma. 

Lend Nagoyasse ei olnud nii hull – oli tegemist ju Finnairi lennuga ning ka teenindava personali hulgas oli Eurooplasi. Nagoyast Sapporosse lennates olin aga ainus valge inimene kogu lennukis ning siis sain juba tihedamalt uurivate pilkude osaliseks. Blondid juuksed kipuvad asiaate täis lennukis silma torkama.