Kolimisrõõmud ehk "Teretulemast Narniasse!"

Viimastest nädalatest enne lahkumist ma väga ei räägiks: piisab sellest, kui ütlen, et aeg möödus pidutsedes, paanitsedes ja nuttes. Enne Jaapanisse minekut olin veidi närviline, sest olin kindel, et 11 kuud on kaugelt liiga pikk aeg välisriigis olemiseks ning et mul hakkab... igav? hirmus? midagi vahepealset? Juuli lõpus avastasin aga, et 11 kuud on äärmiselt lühike aeg. Liiga lühike. Ma ei jõudnud silmigi pilgutada, enne kui see aeg juba möödus ja ma pidin lahkuma. Oh seda õnnetust!

Enne lahkumist oli aga vaja oma asjad kokku pakkida ja valida, mida kaasa võtta ja mida mitte. Olin seda tööd muudkui edasi lükanud, kuid nädal enne lahkumist pidin end lõpuks kokku võtma. Mul oli terve hunnik talve- ja sügisriideid - suurema osa neist saatsin pakiga Eestisse - ja igasugust muud kraami, mis oli vaja kuidagi kohvrisse mahutada. See oli aga jäämäe tipp.

Ma poleks kunagi uskunud, kui palju saasta võib üks inimene aasta jooksul kokku korjata. Isegi mitte aasta - olin ainult 11 kuud Jaapanis olnud! Kolimist alustades ei tundunud olukord nii hull... ja siis ma avastasin, et igas mu kapis, sahtlis ja toanurgas avaneb värav teisse dimensiooni - kusjuures igas dimensioonis elas ekstsentriline kogumismaaniaga erak, kelle elu eesmärgiks oli võimalikult palju kasutuid asju kokku korjata. See oli nagu mingi väärastunud versioon imedemaast - ainult et vaimustava maagilise kuningriigi asemel sattusin mina müstilisse prügimaailma, kust kasutud asjad ei paistnud kunagi otsa lõppevat. "Narnia Kroonikad: Grete ja kümme tuhat kasutut asja." Või siis sada tuhat...? Ma ei lugenud üle. Igast toa nurgast tuli terve hunnik müstiliselt mõttetut kraami välja, mille olemasolust mul varem aimugi polnud: karbitäis ühekordseid raseerijaid, metallist aiatool, pikendusjuhe, padjapüüritäis tampoone (ma ei tee nalja), terve rull pruuni kangast, jalgrattaõli (?), vaharibad, tikkimisvarustus... Need on vaid mõned näited.

Enda õigustuseks saan öelda, et kogu see kraam ei olnud minu oma. Kui vanad tudengid (need, kes tulid vaid üheks semestriks ja need, kes alustasid minust semester varem) lahkusid, jätsid nad kõik oma asjad (köögitarvikud, puhastusvahendid ja muu pudi-padi) tudengitele, kes neist maha jäid. Kuna mina olin üks nendest - ja minu tuba oli kõige suurem - jäi suurem osa asju minu juurde. Ja nii pidin vahetult enne lahkumist kogu seda kraami sorteerima hakkama. 

Muretsesin mitu suurt pappkasti ja hakkasin asju sisse laduma. Alguses läks kõik hästi. Potid, pannid ja taldrikud läksid ühte kasti, pesupulbrid ja pesulõksud teisse, kaustikud ja pastakad kolmandasse... Ja ülejäänud kraam? Kudumisasjad? Tabalukuga hoiukarp? Teibirullid? Mida rohkem asju sorteerisin, seda keerulisemaks asi muutus. Ma ei teadnud enam, millisesse karpi asju laduda või millised asjad üldse alles jätta. Kas uutel tudengitel oleks kaustikuid ja kladesid vaja? Mina vajasin kogu aasta jooksul vaid üht kaustikut ning sellegi ostsin ise 100 jeeni eest (kuskil 70 euro senti) 7elevenist. Ja pastakad/pliiatsid? Mina võtsin enda omad kodunt kaasa. Mida teha maitseainete ja sojapudelitega. Ära visata? Kellelegi edasi anda? Ja teepakikesed? Ja mul oli veel röster, mille pidin kellelegi edasi andma! 

Kõige tipuks saatis kool meile enne lahkumist kena väikese informeeriva kirja: "Kui teie tuba on pärast lahkumist segamini või kahjustatud, võib korteriomanik teilt hüvitist nõuda." Muidu poleks ma muretsenud, aga vahesein, mis eraldas minu rõdu naabri omast oli katki. Ja see oli minu süü... Mitte otseselt - ega mina oma tagumikuga seina puruks ei peksnud. Ma lihtsalt korraldasin peo, mille käigus see juhtus. Minu hale katse superliimi ja kleeplindiga seina parandada ei olnud kuigi tulemusrikas, nii et nüüd laiutas vaheseinas suur auk, mida oli võimatu varjata või peita. Nad ei kavatsenud ju selle eest hüvitist nõuda, eks ju?
Mul kulus kolm päeva, et asjad kokku pakkida ja tuba korda teha. Suurem osa kraamist lendas prügisse, aga kui ma olin lõpetanud, oli mul kaheksa suurt kasti kraami, mille pidin sokutama mõnele nendest tudengitest, kes jäid järgmiseks semestriks Jaapanisse. Kahjuks oli neid tudengeid vaid kuus, nii et kogu lahkujate kraam pidi neile minema ja suurem osa tubadest oli juba puupüsti igasugust risu täis. Ma ei tahtnud neid veel oma asjadega koormata, aga muud valikut polnud. Või siiski...?
Vahetult enne lahkumist tekkis mul ühe teise tudengiga väike konflikt. Ma ei lasku detailidesse, kuid lühikokkuvõte on selline: tema ütles midagi äärmiselt solvavat (mitte minu vaid mu sõprade kohta) ja mina ütleksin, et ta vait jääks. See ei olnud midagi väga dramaatilist, kuid see häiris mind veel pikka aega, sest ma ei talu, kui mu sõpradest halvasti räägitakse. Ja nüüd, kui mul oli vaja oma asjadest lahti saada, meenus mulle see konflikt. Kuna tegemist oli isikuga, kes jäi veel ka järgmiseks semestriks Jaapanisse, oli mul täiuslik võimalus talle... kätte maksta? Jah, see oli väiklane ja ma polnud selle üle kuigi uhke, aga kui ma kell kolm öösel oma kastid tema ukse taha kuhjasin (nii et toast väljapääsemine oleks raskendatud olnud), tundsin ma end päris rahulolevana. Mingil veidral moel arvasin ma, et sean niimoodi õigluse jalule... tekitades talle kergeid ebamugavusi. Pealegi sain ma oma asjadest lahti ja kui ma järgmisel päeval kuulsin, et mind väljavihastanud isik oli parajalt nördinud, kui kastid avastas, sain ma hea kõhutäie naerda. Vahetevahel on päris hea olla paha...

Mida sa siis viimastel nädalatel tegid?

Seda: 

https://www.youtube.com/watch?v=5t6w92pvXpE&list=UUhL-CyPDqn-0H9OcwhotzvQ 

Enne kui te küsite "Kas sa midagi peale pidutsemise ka seal Jaapanis tegid?" - ja seda on minult mitu korda küsitud - pean ma mainima, et tegemist oli viimaste nädalatega. Üritasime allesjäänud ajast viimast võtta ja samal ajal unustada, et pidime lahkuma. Pealegi, milline idioot võtaks kaamera kooli kaasa ja filmiks seda, kuidas kõik õpivad? Keegi ei viitsiks seda ju vaadata! Nii et siin on kokkuvõte viimase kolme nädala pidudest (ja festivalidest). Ma ei hakka midagi enamat viimaste nädalate sündmuste kohta ütlema, sest pilt (või õigemini video) ütleb rohkem kui tuhat sõna. Kokkuvõtteks ainult nii palju: mul oli lõbus.

Pealinna-saaga jätkub

Teine päev Tokyos meenutas üht nendest õnnetutest komöödiatest, kus tegelastel kõik nihu läheb ja nad sattuvad ühest sekeldusest teisse. Asi algas sellega, et juba hommikusöögi leidmiseks kulus meil pool tundi. Uskumatu, et võõrastemaja lähedal ei olnud ainsatki tõsiseltvõetavat kohvikut! Võib-olla oli asi varases kellaajas, kuid pidime tükk aega jalutama, enne kui jõudsime kohvikusse, mis pakkus hommikusööki... ja selleks oli viil röstsaia, üks muna ja veidi salatit... Tundub, et Jaapanlaste ettekujutus korralikust hommikusöögist ei ühildu meie omaga.

Järgnes päev täis kõndimist ja kõndimist... ja kõndimist... ja kõndimist.........

Ma ei tee nalja - me jalutasime ühest kohast teise, püüdes päevast viimast võtta. Pidime juba samal õhtul (minu mäletamist mööda kell 23.30) lahkuma, seekord mitte küll rongi vaid öise bussiga. Esimene peatus oli Shibuya, kus asub Tokyo kõige suurem ristmik - see, mida tihti igasugustes jaapani filmides näidatakse, kui tahetakse demonstreerida pealinna ülerahvastatust - maailma kõige rahvarohkem Starbucks (jah, see on ametlikult registreeritud) ja Hachiko kuju. Juhuks, kui on keegi,  kes seda lugu ei tea: Hachiko oli (akita tõugu) koer, kes oli oma omanikule nii truu, et tuli igal päeval talle Shibuya jaama vastu, kui viimane töölt tuli. Ta tegi seda isegi pärast seda, kui ta omanik suri - ta ootas oma 9 aastat igal õhtul jaama juures omanikku, kes oli juba ammu surnud. Nähtavasti oli tema lugu nii liigutav ja armas, et temast tehti isegi film (kus millegipärast mängib Richard Gere, kui ma ei eksi...o.O). Nüüd seisab koerakese kuju kenasti Shibuya metroojaama juures, lontis kõrvaga ja kõik, ning see on kuulsaks vaatamisväärsuseks kujunenud.
Loomulikult tahtsime kujust pilti saada, nii et kohale jõudes asusime otsingutele. Ausalt öeldes ei ole Shibuya jaama esine haljasala kuigi suur... ja ometi tegime puude ja lillepottide ümber ühe ringi... ja siis teise... ilma et oleksime suutnud kuju leida. Tõsiselt? See on kuulus turismiobjekt! Selle ümber oleks pidanud terve trobikond turiste olema! Miks me seda siis ometi leida ei suutnud?! Pärast kolmandat ringi ümber puude oli olukord nii lootusetu, et küsisime juhuslikult politseinikult juhiseid... ja avastasime, et seisime kujust paarikümne meetri kaugusel. See oli lihtsalt pajuokste vahele peitunud... ja me olime pimedad...

Järgnes jalutuskäik Harajukusse ja Yoyogi parki. Poolel teel parki avastasime, et seal toimub midagi laadataolist. Tee ääres seisid erinevad eksootilisi roogi pakkuvad putkad, millest mõned olid äärmiselt põnevate siltidega.

 Fuckin' yummy burgers? Ka nii saab oma toodet reklaamida...

Park ise oli imeilus ning veetsime mitu tundi lihtsalt ringi jalutades ja vaadet nautides. Korraks õnnestus isegi unustada, et olime suurlinnas. Tahtsime sealt edasi loodusloo muuseumisse minna - kuuldavasti on seal päris muljetavaldav fossiilide kogu - kuid selleks ajaks, kui kohale jõudsime, oli see juba kinni. Egas midagi - liikusime edasi. Järgnevad tunnid möödusid suveniire ostes, ühest peatusest teise reisides ja linna melu nautides. Lõpuks läks pimedaks ja käes oli õhtusöögi aeg.
Kuuldavasti on Tokyos üks vähestest maailmas olevatest Ainu restoranidest. Juhul, kui keegi pole mu Hokkaido saagaga tuttav - Ainud on Jaapani pärismaalased. Praegu on neid alles käputäis ja nad elavad valdavalt Hokkaidol, kuid Tokyos avati hiljuti restoran, kus pakutakse autentseid ainu roogi. Loomulikult tahtsime neid maitsta - see oli ju ikkagi ainulaadne võimalus! Niisiis võttis üks meist GPSi kätte ja suundusime lähimasse metroopeatusesse.
Restoran asus suhteliselt vaikses ja mahajäetud piirkonnas, kus mul õnnestus esimest korda näha rohkem kui üht kodutut korraga: ühe silla all oli neid terve trobikond magamas. Jalutasime mööda pimedaid kõrvaltänavaid, järgides GPSi juhiseid ja püüdes restorani leida. Me muudkui kõndisime... ja kõndisime... ja kõndisime... kuid see oli nagu vikerkaare lõpu otsimine. Ükskõik kui palju me ka ei kõndinud, oli sihtmärk ikkagi sama kaugel. Käisime vist kolm korda ühe ja sama silla alt läbi. Minutid tiksusid edasi, lahkumise moment jõudis aina lähemale ja me olime kohutavalt näljased. Ja restoran oli justkui õhku haihtunud.
Ekslesime vist vähemalt 40 minutit mööda pimedaid tänavaid ringi, kui avastasime, et GPS oli terve aeg hoopis valet asukohta näidanud. Restorani asemel osutas ta hoopis mingile suvalisele hotellile... Selleks ajaks oli kell juba kümme ja me pidime ikka veel Ikebukurosse sõitma (ja see võttis vähemalt pool tundi), bussipeatuse üles leidma ja sööma... Otsustasime selleks korraks alla anda ja kindla peale välja minna. Raske südamega pöördusime metroopeatusesse tagasi - eks peame millalgi Jaapanisse tagasi minema, et ainu sööki proovida.
Bussipeatuse leidmine ei olnud samuti kuigi lihtne: pidime taaskord mööda pimedaid tänavaid seiklema, kuni jõudsime suure kaubamajani, mille eest buss pidi sõitma hakkama. Kahjuks oli kaubamaja juba kinni, kuid bussi lahkumiseni oli peaaegu tund ja me olime kohutavalt näljased. Otsustasime kuskilt lähedalt mingi kiirsöögikoha leida ja seal õhtustada - muud valikut meil ju ei olnud.
Millegipärast on nii, et kui sul midagi vaja on, ei leia sa seda kuskilt. Jaapanis on muidu nii palju igasuguseid kiirsöögikohti - eriti Tokyos, kus elab palju rahvast - ja ometi ei õnnestunud meil ühtki restorani leida. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti vaid röstsaia tomati ja salatilehega (ja selle eest nõuti hingehinda), ühe kohaliku baari ja üheainsa tõsiseltvõetava söögikoha... kus serveeriti ainult liha. Muidu poleks see probleemiks olnud, kuid üks meist oli taimetoitlane... Selleks hetkeks olin ma nii näljane ja väsinud, et jäin söögikoha ette seisma ja lihtsalt itsitasin tükk aega. Kõigist kohtadest pidime just liharestorani ette jõudma. Ma ei saanud isegi oma taimetoitlasest sõbranna peale vihane olla: ta oli muidu äärmiselt vähenõudlik, positiivne ja oli hämmastav, et ta suutis olla taimetoitlane riigis, kus "salat" on veidike hakitud kapsast ja veidike maisi. Kell oli vist juba üksteist, kui lõpuks alla andsime ja valisime kergema vastupanu tee: astusime bussipeatuse läheduses olevasse 7eleven'isse ning ostsime mõned valmistoidud, mille lasime poes soojaks teha.
Õhtu lõppes bussipeatuse läheduses olevas pargis: istusime liivakasti äärel, sõime mikrolaineahjus soojaks lastud kiirtoitu ja jõime õlut (avalikus kohas joomine on Jaapanis muidu keelatud)... ja itsitasime. Miks? Olime selleks hetkeks juba piisavalt väsinud, et ei vajanud enam põhjust. Meie pealinna-saaga oli lõpule jõudnud. Olime väsinud, näljased, veidi pettunud, aga veidi õlut tegi imesid, nii et kui bussi peale läksime, tundsime end juba palju paremini.
Bussisõidust nii palju, et see kestis kuus tundi ja me tegime kolm peatust - iga kord teavitas bussijuht meid väga meeldiva sõbraliku häälega, et "Nüüd tuleb peatus, aga lahkuge bussist väga vaikselt, et magajaid mitte segada". Ja siis pandi bussis prožektorid põlema. Tõsiselt? Sest silmipimestav valgus ei sega magajaid ju mitte mingil juhul... Jaapanlased ja loogika...

Rannapuhkus pealinnas

Nagu tavaliselt, jätkan ma oma looga alles siis, kui reis on juba ammu lõppenud ja kõik on juba unustanud, et üldse kunagi ära käisin. Nojah, olen laisk - ega siin ei saa midagi muud öelda. Igal juhul püüan otsad kokkupoole tõmmata ja ka suve lõpu juhtumised kirja panna.
Juba enne Jaapanisse kolimist oli mul kindel plaan Tokyosse minna - oleks ju veidi nüri elada aasta otsa võõras riigis, ilma pealinna külastamata. Juuli keskel avastasin aga, et minu aeg hakkab otsa saama ning otsustasin seega, et oleks viimane hetk Tokyos lõpuks ära käia.
Nädala jooksul õnnestus mul öömaja kinni panna, bussipiletid osta, kotid pakkida ja laupäeva varahommikul asusime siis teele. Mina ja kaks sõpra. Sel hommimul juhtus mitu tavatut asja,l. Esimeseks oli täiesti ootamatult filmilik tagaajamine metroopeatuse ees, kui parasjagu poest tulime. Meie reis polnud veel alanudki, kui poest välja astudest politseisireene kuulsime. Järgmisel hetkel kihutas meist kummide vilinal mööda must sportauto, millele järgnes vilkurite ja sireenide saatel politseisõiduk. Ja mina olin seni kõigile väitnud, et Jaapan on jube turvaline riik. Eestis küll midagi sellist ei näe! Või vähemalt mina pole näinud.
Järgmine ootamatu seik leidis aset rongis. Sõit Nagoyast Tokyosse kestis kuskil tunnikese (Shinkanseniga) ja kuna rong oli üpri täis, pidime sõpradega eraldi istuma. Mina istusin ühe vanema härrasmehe kõrvale, kes ei teinud kogu sõidu ajal minust väljagi. Siis aga jõudsime eelviimasesse peatusesse ning äkitselt pöördus ta minu poole ja küsis inglise keeles:
"Kas see on teil esimene kord Tokyos?"
"Jaa, on küll" vastasin jaapani keeles, sest selleks hetkeks oskasin keelt nii palju küll.
"Olete ameeriklane?"
"Ei, eestlane."

"Aa... Te olete siis abielus, eks?"

"Ah...?"

Olin nii segaduses, et ei suutnud kohe vastata. Oota, mida? Kuidas on minu rahvus seotud sellega, kas olen abielus või ei? Millest üldse selline küsimus? Kas ainult abielus välismaalased reisivad Tokyosse? Milles asi?! Aga selleks hetkeks jõudsime juba lõpp-peatusesse kohale ja härra tõusis vastust ootamata püsti ja kadus. 

Kolmas ebatavaline olukord leidis aset Tokyos ja seisnes selles, et me eksisime metroos ära. Jaapani metroosüsteem on suurepärane ja ma olen seda alati kiitnud (kui Kyoto metroosüsteem välja jätta), aga Tokyos... Jah, tegelikult on ka Tokyo metroo üpris lihtne, arusaadav ja mugav, aga esimesel momendil oli see lihtsalt äärmiselt...segane. Olin harjunud Naguya metrooga, kus oli viis erinevat liini. Tokyos oli neid... viissada? Ja kõik erineva värviga tähitsatud.
Leidsime lõpuks liini, mis meid võõrastemaja juurde viis, ning pealinna seiklus võis alata. Meil oli Tokyos aega veidi vähem kui kaks päeva, mistõttu pidime ühest piirkonnast teise tuhisema. Alustasime Akihabarast, mis on anime- ja manga-fännide paradiis. Igal pool olid poed erinevate mängude, mangade ja DVDdega, lisaks hunnik kostüümipoode, mänguasjapoode, galeriisid, teemakohvikuid ja palju muud. Sõime lõunat metroojaama kõrval asuvas Gundam Cafe's - kohvik, mille sisustus ja toidud olid kujundatud ühe kuulsama anime põhjal. Toit oli päris hea, aga nimed... need olid veel paremad (Unicorn Gundam Destroy Mode? Suurepärane!)

Järgnes jalutuskäik läbi Asakusa, mis on üks vanimaid linnaosi ja kus asub ka üks Tokyo suurimaid templeid. Kaugemalt paistis Tokyo Sky Tree - hiljaaegu ehitatud vaateplatvormiga torn, kuhu me isegi ei plaaninud minna - kuuldavasti maksis pilet röögatu summa ja me olime juba selletagi piisavalt vaesed.

Viimaseks peatuseks oli Odaiba - tehissaarel asuv linnaosa, millest ma ei teadnud mitte midagi peale selle, et seal oli rand. Ujumisriideid mul kaasas ei olnud, aga mõte rannas lesimisest oli siiski päris meeldiv. Pidime sinna jõudmiseks eraldi rongi võtma, kuid see oli väike vaev ning aknast avanes päris hea vaade kogu linnale. Jõudsime pärastlõunal Odaibasse kohale ja ma olin vapustatud. Tokyo on niigi uhke ja vaimustav, kuid Odaiba oli hoopis teistsugune. See oli kui värske tuuleiil muidu umbses ja lõõmavas linnas. Tokyo on rahvarohke, majad on tihedalt üksteise kõrval, igal pool on palju sagimist ja kõigil on kogu aeg kiire - Odaiba on aga selle täielik vastand. Jah, rahvast oli üpris palju, kui sinna jõudsime, kuid seal oli nii palju ruumi! Nii palju rohelust! Hoonete vahel olid haljasalad, pargid, purskkaevud... Kogu arhitektuur oli äärmiselt modernne, kaugustes paistis suursugune vaateratas ja meil õnnestus isegi Vabadusesammas üles leida. Milleks New Yorki minna, kui kõik vajalik on Tokyosse kohale toodud!

Kondasime tükk aega sellel suurepärasel tehissaarekesel ringi, leidsime hiiglasliku Gundami roboti (mis oli raskem kui võiks arvata - arvestades seda, et tegemist on hiiglasliku robotiga) ja läksime lõpuks randa päikeseloojangut nautima. Rannal seistes avanes meile vaade Tokyo kesklinnale ja Vikerkaaresillale, mis pimeduse saabudes erinevates värvides särama lõi. Veel aeglaselt sõitvad paadid särasid samuti tuledes ning mida pimedamaks läks, seda kaunimaks vaade muutus. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui hämmastav see välja nägi. Tegemist oli vist kõige kaunima päikeseloojanguga, mida seni olin näinud ja pimeduse saabudes, kui kogu linn säras ja helkis, tekkis mul veider nostalgiline jõulutunne.

Õhtu lõpuks otsustasime vaaterattaga väikese ringi teha. Ostsime lähedalasuvast poest mõned õlled ja suundusime vaateratta järjekorda... kus abivalmis silt teavitas meid, et toitude või jookide vaaterattasse kaasavõtmine on keelatud. Vaatasime kõik üksteisele otsa... ja otsustasime silti ignoreerida. Leppisime kokku, et peame sõidu ajal lihtsalt õlled kiiresti ära jooma - siis ei saa keegi midagi teada. Mõeldud - tehtud! Istusime vaaterattasse ja sõit algas. Niipea, kui olime töötajate vaatevinklist väljas, tegime kotid lahti, võtsime õllepurgid välja ja alustasime kaanimist. Ausalt öeldes... oleksin pidanud väiksema purgi ostma. Arvasin, et vaaterattal läheb rohkem aega, aga enne kui arugi sain, olime tipus ja mul oli vaid neljandik purgist joodud. Mul polnud muud valikut, kui kiiremini jooma hakata. Ma ei tea, mida töötajad oleksid mulle teinud, kui oleksin lahtise õllepurgiga välja astunud ja neist mööda läinud. Ilmselt oleks nad mind lihtsalt väga viisakalt välja juhatanud ja üritanud mulle halvas inglise keeles selgeks teha, et eksisin reeglite vastu - ehk siis, mitte midagi kohutavat - aga ma ei tahtnud probleeme. Ja nii kulistasin ülejäänud õlle alla, püüdes meeleheitlikult krooksatusi alla suruda. Mul õnnestus hetk enne kabiini ukse avanemist purk tühjendada ja kotti pista ning välja astudes olin enda üle äärmiselt uhke... kuigi poleks vist pidanud olema. Ma arvan, et töötajad kahtlustasid midagi, kui me kolmekesi veidralt itsitades ja süüdlaslike nägudega välja astusime, kuid nad ei öelnud midagi. See oli ju ometi Jaapan...

Taaskord Kyotos

Mai lõpus ootas meid ees kooli poolt korraldatud reis Kyotosse. Vaatamata sellele, et olin seal juba korra käinud, olin äärmiselt elevil, kui reisist kuulsin. Jah, meil oli kavas külastada kõiki neid kohti, mida emaga koos vaatamas käisin, kuid sellest ei olnud lugu. Ega ma sellepärast ekskursioonile läinud - tahtsin lihtsalt teiste tudengitega koos aega veeta. See oli minu põhiline eesmärk.

Reis algas laupäeva hommikul kell 8 hommikul. Vedasime ennast kooli, kus buss meid juba ees ootas. Taaskord püüdsid rahvusvaheliste õpilaste keskuse töötajad meile vanemate eest olla: nad palusid jaapanlastest tuutoritel ükshaaval istuda, nii et meie, välistudengid, olime sunnitud suvalise võõra kõrval istuma. Jah, ma tean, et korraldajate eesmärk oli panna välistudengid ja jaapani tudengid omavahel suhtlema, aga no tõesti! Oleme kõik täiskasvanud inimesed - nad ei pea meid käe kõrval teiste laste juurde talutama. Oleme  täiesti võimelised ise Jaapani tudengitega suhtlust alustama.

Esimene päev ei olnud minu jaoks kuigi huvitav, sest olin juba suuremat osa vaatamisväärsustest näinud. Sellegipoolest oli mul päris tore, sest teel Kiyomizudera templisse õnnestus mul kahe maikoga pilti teha, templi ümbruses ringi jalutades intervjueerisid mind terve trobikond Jaapani keskkooliõpilasi ning vähemalt üks tempel, kus me käisime, oli minu jaoks täiesti uus. Kahjuks ei lubatud meil seal pilti teha, kuid kogemus oli sellegipoolest tore.
 Õhtusöök toimus hotelli läheduses väga peenes rootsi lauaga restoranis. Toit oli suurepärane ning mul oli raske end vaos hoida: sõin vähemalt viis taldrikutäit salatit, sushit, pastat, pelmeene, mereande ja muud kraami. Ma ei saanud sinna midagi parata - valik oli suurepärane ja kõik oli tasuta. Miks oleksingi pidanud end peatama?
Õhtul toimus loomulikult ühes meie hotellitoas kerge koosistumine. Mängisime kaarte, lobisesime ja lõbutsesime niisama. Kuskil kümne paiku otsustas üks meie välistudengitest, Jordan, et ta tahab poodi minna ja Kyoto kitkat'e osta. Seletuseks nii palju, et Jaapanis on erineva maitsega kitkat'id täiesti tavalised ning igal linnal on oma maitse. Kyotos on näiteks kaneeliküpsise maitselised kitkat'id, Nagoyas punase oa maitselised ning lennujaamas on isegi wasabi maitselised kitkat'id olemas. Igal juhul otsustasin Jordaniga ühineda, sest ta polnud enam kõige kainem ning ma ei tahtnud, et ta ära eksiks.
Käisime tunni aja jooksul neljas poes ja kuigi me ei leidnud Kyoto kitkat'e, otsustas Jordan, et ostab selle asemel kokku terve hunniku teisi maiustusi ja paki sinki... kuigi ta on taimetoitlane. Millegipärast oli ta kindlal arvamusel, et see sink on tegelikult mingi kala. Tagasi jõudes avastasime, et ta kaotas kunagi poodlemise käigus oma telefoni ära, nii et pidime uuele ringile minema.
Järgmisel päeval ootas meid ees reis Nijo lossi ning seejärel Arashiyama bambusmetsa. Viimases paigas polnud ma veel käinud ja reis sinna osutus suurepäraseks. Tegemist on väikese mägikülaga Kyoto lähistel, kus on väga palju traditsioonilisi hooneid, ahvipark ja tihe bambusmets. Ahviparki meil ei õnnestunud minna, sest see oli natuke liiga kaugel ning meil polnud selleks piisavalt aega, kuid jalutuskäik ererohelises vaikses bambusmetsas oli niikuinii tunduvalt meeldivam. Veetsime tund aega ringi jalutades, erinevaid tänavatoite proovides ja ilusat ilma nautides. Mul õnnestus maitsta tofujäätist - huvitav moodustis, mis tundub alguses kergelt kummi või tarretise taoline, kuid mis maitseb suurepäraselt.
Pärast bambusmetsa ootas meid ees lühike teetseremoonia, mille järel aeti meid taaskord bussi ning seejärel suundusime koju. Lisaks piltidele otsustas Mary ka Kyoto-teemalise video koostada, nii et siin see on: https://www.youtube.com/watch?v=Fvbq6os0-XQ&index=2&list=LLHKfUh34Se93frHnpVMAdhA
Lisaks Kyotole on siin ka materjali õhtutest, kus me mängisime kambakesi videomänge, korraldasime veiniõhtu jne. 

Pidude hooaeg

Minu mai möödus pidude tähe all. Kirsiõied olid küll läinud, aga uued pühad olid tulemas. Nii eestlaste ja soomlaste jaoks on esimene mai  suur püha ning kuna meie hulgas on küllalt palju eurooplasi, otsustasime seda loomulikult korralikult tähistada. Reede õhtul (sest jaapanlased ei austa meie pühi ning sundisid meid kooli minema) kolisime kambakesi ühe soome tüdruku tuppa ning veetsime aega lobisedes, lollitades ja õhupallidega mängides. Tytti - üks meie soome tüdrukutest - valmistas meile kena kuhja munkki pirukaid ning meie ülejäänute poolt oli alkohol. Paar tundi hiljem otsustasime karaokesse minna. Euroopa püha küll, aga me olime ikkagi Jaapanis. Nii et pidu jätkus lauldes ja niisama lollitades. Ma ei mäleta, kui kaua me karaokes olime, kuid hommikul oli kõigil hääl läinud ning enesetunne mitte kõige meeldivam. Noh, ega's midagi - oli aeg parki minna ja ilusat ilma nautida. 

Vaatamata sellele, et olime eelmisest õhtust väsinud, otsustasime nädalavahetusest viimast võtta ning suundusime lähedalasuvasse parki. Veetsime seal mitu tundi päevitades, hularõngaga trikitades ja jalgpalli mängides. 

Järgmised nädalad möödusid sarnaselt. Nädalavahetustel läksime kas ööklubisse, karaokesse või veetsime lihtsalt päeva pargis ilusat ilma nautides. Maikuu on Nagoyas imeline: ilm on enamasti päikeseline, mitte liiga palav, mitte liialt jahe. Veetsin suurema osa ajast väljas, kas siis sõpradega pidutsedes, uusi toidukohti avastades või siis niisama jalutades. Õppisin selle aja jooksul hularõngaga paar trikki ära, sain uute tudengitega lähemalt tuttavaks ning nautisin vanade sõprade seltskonda. Kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna, oleks 2014.aasta maikuu kindlasti aeg, millesse sooviksin naasta. 

Loomulikult ei ole ma täiesti erapooletu, sest maikuus on ka minu sünnipäev. Eelnevatel aastatel on see päev suhteliselt rahulikult möödunud. Väike koosolemine sõpradega, tähistamine pere seltis ja uus aasta hakkab jälle tiksuma. Seekord ootas mind aga väike üllatus. Ja selle all pean ma silmas seda, et minu jaoks korraldati üllatavalt suur sünnipäevapidu. Minu algne idee oli lihtsalt kuhugi sööma minna, aga mu sõpradel oli teine plaan. Nad reserveerisid toa ühes Sakae söögikohas, kus meid ootas ees 6-tunnine sööming-jooming. Osalejaid oli 28 ja ausalt öeldes olin ma kergelt üllatunud, kui avastasin, et ma tunnen reaalselt kõiki neist. Suurem osa neist olid loomulikult teised välistudengid, kuid lisaks neile tulid kohale ka meie jaapanlastest sõbrad. Isegi Yuri, tuutor, kellega ma eelmisel semestril tihedalt suhtlesin, kuid kellel polnud kooli tõttu aega meiega koos olla, ilmus kohale, vaatamata sellele, et ta oli just töölt tulnud. 

Olin äärmiselt liigutatud, eriti kui mind kaunistati plastikust sünnipäevatiaara ja lei'ga.Seetõttu ei pannud ma pahaks, kui Mary mulle jäätisebaari juures koogi näkku lõi ja naerdes minema jooksis. Järgmise kuue tunni jooksul tundsin end tõepoolest nagu printsess ning mitte miski ei suutnud mu tuju rikkuda. Õhtu lõppes... arvake ära. Jah, jälle karaoket lauldes. Mis meil siin ikka paremat teha on. Pidin järgmisel päeval küll kooli minema (sest kõik see toimus neljapäeval), kuid otsustasin esimesest loengust puududa. Tegemist oli ikkagi mu sünnipäevaga. Selle asemel veetsin terve järgmise hommiku tänukirju kirjutades ja vaikust ning rahu nautides. Tegemist oli mu elu ühe parima sünnipäevaga ning ma pean seda igavesti meeles. 

Minu õnneks otsustas Mary kõik meie maikuu tegemised jäädvustada, nii et ma lisan siia järjekordse lingi, mis võtab minu jutu kenasti kokku: https://www.youtube.com/watch?v=qVR21n-FdDw

Jah, meil oli mais väga lõbus...